Esileht » Arvamused » Arvamus »

Meie ühiskonna «kümme käsku»

01.04.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Eelmise nädala algul pidas Tartu ülikooli eetikakeskuses loengu ja seminari sel aastal 80-aastaseks saav, Marburgi ülikooli emeriitprofessor, Euroopa Vana Testamendi teoloogia grand old man, Tartu ülikooli audoktor Otto Kaiser.
Lähtudes peatükkidest 2Ms 20 ja 3Ms 19 kõneles kaiser Otto (nii tavatsevad teda kutsuda Saksamaa tudengid) eetikast Vanas Testamendis, kümnest käsust ning religiooni seostest eetikaga. Kuulajad said teada, et kümme käsku jagunevad jumalikeks ja sotsiaalseteks, esimesed on kriminaalseaduse sätted, mille eiramine toob kaasa karistuse, erandiks on vaid viimane – himustamist keelav – käsk. Neid käske on juba Vanas Testamendis erinevatest aegadest ja muutunud oludest lähtuvalt erinevalt tõlgendatud. Üldiselt mõisteti neid käske Vana Testamendi ajal kontekstis: «Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha!» (3Ms 19:2) ning käskude mittetäitmise eest ootas inimesi ees karm karistus…
Aja jooksul on kristlased jätkanud «kümne käsu» tõlgendamise traditsiooni. Ja seda kuni tänase päevani. Nüüd oleme aga kuidagi skisofreenilises olukorras. Kord väidetakse, et meie ühiskond põhineb humanistlikul eetikal ja kümme käsku on meie ühiskonda juurdunud, seevastu aga väidetakse traditsioonilisemate moraaliväärtuste seisukohalt, et ühiskonnas on tõsine moraalne kriis.
Käskude, nagu «Sul ei tohi olla muid jumalaid» ega «kuju ega pilti» püha vihaga Jumala kõrval, kohandamisest tänase ühiskonna ja moraaliga pole mõtet vist rääkidagi (ehkki ka neid annaks kohandada kasutades näiteks allegoorilist tõlgendust, diskursusanalüüsi või muid antud eesmärgiks sobivaid vahendeid). Ka siis, kui rääkida kümne käsu inimestevahelisi suhteid reguleerivatest käskudest positiivses vormis, tuleb nende kohandamisega näha ikka tõsist vaeva. Näiteks sõna «abielurikkumine» puhul pole küsimus enam käsust ega selle eiramisest, vaid sellest, kas sel sõnal (nagu ka sõnal «abielu») kui sellisel tänase ühiskonna ja eluviiside juures üldse enam mingit mõtet on? See, et sel sõnal on tähendus minu jaoks, kes ma olen üles kasvanud enne taasiseseisvunud Eesti Vabariiki, ei tähenda veel, et sel oleks sama tähendus 1990ndatel kooliteed alustanud põlvkonnale.
Mitte kõikjal maailmas pole see aga nii. Professor Kaiser nentis, et kümme käsku omavad reaalset sisu näiteks mõnes šariaati järgivas islamiühiskonnas. Seal toob näiteks abielurikkumine kaasa reaalseid sanktsioone.
Võib seda mõista või hukka mõista, kuid seal on kümnest käsust rääkimine õigustatud ja mõttekas. Igatahes rohkem kui meil. Meil on «kümmet käsku» retooriliselt ikka meeles peetud ja muudkui kohandatud ja kohandatud ning nüüd on jõutud olukorda, kus sellest vajadusel ikka veel räägitakse justkui millestki enesestmõistetavast, kuid reaalsuses on need muutunud sisutühjadeks.
Otto Kaiser lõpetas loengu mõttega, et moraal ilma rituaalideta ei toimi. Sellele mõttele võiks lisada Emile Durkheimi mõtte ühiskonnast, mille kohaselt on iga ühiskonna eelduseks sakraalse (asju, mida peetakse pühaks) eristamine profaansest. Kui meil on ühiskond, siis järelikult peavad sel olema omad sakraalseks peetavad asjad ja omad rituaalid. Mis on meie ühiskonna «kümme käsku»?
Alar Kilp

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)