Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Meie ühine „Püha öö“

12.02.2020 | | Rubriik: Kirikuelu

Möödunud aasta jõulunädal oli minu jaoks eriliselt sündmusterikas ning mõtteid ergutav. Küllap oma osa oli sellel, et sain väga mitmel korral kaasa laulda „Püha ööd“ – kas oma mõtetes või silmadega lugedes või seda tehes otse häälega ja kogu südamest.

20. detsembril oli Tallinna Jaani kirik äärest ääreni täis lapsi, noori ja vanu, kui Vanalinna Hariduskolleegium pidas oma iga-aastast jõulukontsert-jumalateenistust. Laulsime kogu hingest: „Püha öö, õnnistud öö!“
24. detsembril istusime televiisori ees ja elasime kaasa jõulujumalateenistusele Järva-Jaani kirikus. Kogudus, kaunist koorilaulust kaasa haaratuna, laulis „Püha öö, vaikne öö“ ja ekraani allosas jooksis tekst „Püha öö, õnnistud öö!“.
25. detsembril tõi Eesti Televisioon meieni 1. jõulupüha jumalateenistuse Nõmme baptistikirikust, mille lõpuks Helen Lokuta eeslaulmisel kõik laulsid „Püha öö, õnnistud öö!“.
26. detsembril olime Niguliste kirikus, kus rahvusooperi Estonia poistekoor oma jõulukontserti andis. Kavas oli ka „Püha öö“. Kui poisid seda laulma hakkasid, kutsus dirigent Hirvo Surva julgustava käeviipega ka kuulajaid kaasa laulma ning nii kõlaski Niguliste kirikus koori eeslaulmisel ja organist Ene Salumäe meisterlikul orelisaatel ühine „Püha öö, õnnistud öö!“.

Taas vana teema juurde
Sealt mu mõtted liikuma hakkasidki, ja nii tugevasti, et pidin kodus oma hümnoloogiaalased materjalid välja otsima, arvuti taha istuma ja asuma teema juurde, mida viimati käsitlesin nelikümmend ja kolmkümmend aastat tagasi.
24. detsembril 1988 trükkis ajaleht Sakala ära mu väikese kirjutise „Kuidas sündis „Püha öö“?“ (vt ka Eesti Kirik 20.12.2017). Seal jutustasin ühe paljudest legendidest jõuluöö kohta Oberndorfis 1818. a. Nimetasin ka, et senini mulle teada olev eestikeelne tõlge pärineb aastast 1888 ja algab sõnadega „Vaikne öö, õnnistud öö“.
Kirjutasin seal: „Laulu sõnastus on üldiselt väga lähedane praegusele, kuigi peab siinjuures nentima, et see lihtne ja liigutav laul on aastakümnete keskel pidevalt muutnud oma eestikeelset kuju ja mitmed väikeste erinevustega tõlkevariandid esinevad kõrvuti kuni tänase päevani. Siiski ei peaks see takistama kedagi lauluga ühinemast.“

Mitu eestikeelset tõlget
Nüüdseks olen leidnud kaks veel varasemat „Püha öö“ tõlget.
1870. a 1. septembriks oli tol korral veel 18aastasel Karl August Hermannil valminud laulude kogumik „Koori ja kooli kannel“, mis küll trükivalgust nägi alles 1875. a. Seal leidub „Püha öö“ mulle praeguseks teada olev esimene eestikeelne tõlge: Püha öö! Õnnistud öö! Hingab kõik, valvavad Joosep, Maria lauda sees …
Kiiremini, aastal 1873, jõudis oma „Püha öö“ trükkida Reigi õpetaja Gustav Felix Rinne noodiraamatus „42 laulu soprani, aldi, tenori ja bassi häälega laulda“.
Kolmanda eestikeelse tõlke, mida eespool juba mainisin, võib leida väikesest brošüürist „Jõulu-Ingel“, mis 1888. a Tallinnas trükitud. Selle kahesalmilise teksti algus kõlab tõesti väga tuttavlikult: Vaikne öö, õnnistud öö! Kõik on maas rahu sees; Joosep valvab ja Marial veel … Siiski jäi mitmeks aastakümneks rohkem kasutatavaks Karl August Hermanni neljasal­miline tõlge, vaatamata selle luulelisele kohmakusele.
1920ndate aastate väljaanded hakkavad sellist järjepidevust murendama, kuni 1934. a tuleb trükist „Vaimulikud laulud II“, milles leidub tekst, mis kujuneb püsivaks läbi aastakümnete ja on aluseks 1991. a kasutusele võetud „Kiriku laulu- ja palveraamatus“ kui KLPR 32A. Ekslikult on seal kirjutatud, et tõlkija on Karl August Hermann. Nii on see viga kahjuks sealt edasi kandunud uuematesse trükkidesse.
Sellest hoolimata on see nn traditsiooniline, muutmata tekst saanud laialdaselt kasutatavaks kuni tänaseni. Esineb see ju nii koolilaulikutes ja koorinootides kui ka mitme konfessiooni lauluraamatutes.

„Ebaõnnestunud riimid kohandada“
Kui 1976. a kutsuti ellu EELK lauluraamatukomisjon, oli selle üheks tööpõhimõtteks „ebaõnnestunud riimid püüda kohendada või uuesti sõnastada“.
Nii saigi 1980. aasta jõuludeks trükitud laululeht, millel oli muude uuenduste kõrval tekst: Püha öö, vaikne öö! Lõppenud päevatöö … Selle kolmas salm algas sõnadega Püha öö, vaikne öö! Ootused, lootused Jumal täidab ja õnnistust toob … Laululehe lõpus oli üleskutse avaldada arvamusi lauluraamatukomisjoni töö kohta.
Uuendatud tõlge leidis heakskiitu ja kasutamist, kuid sai osaks ka väga jõulist kriitikat. Olen sellest poleemikast kirjutanud oma artiklis „„Uue Lauluraamatu“ uuendamise radadelt I“ (1981). Jättes üliemotsionaalsed reageeringud kõrvale, toon siin ära ühe mõtteavalduse, mis minu jaoks täna on tähenduslikum kui nelikümmend aastat tagasi. Selle on kirjutanud tookordne Suure-Jaani koguduse õpetaja, hilisem lauluraamatukomisjoni liige Andres Põder.

Kõik tekstid pole muudetavad
Andres Põder kirjutab: „Kõigepealt on tõsiasi, et see laul on saanud meie maal teatud mõttes jõuluhümniks. Seda väga erinevates rahvakihtides ja sõltumatult tema ajaloolise kujunemisprotsessi lühidusest. Allakirjutanu jagab kultuurisemiootilist seisukohta, et igas stabiilses ja kontinuatiivses kultuuris või kultuurilises struktuuris (Kirikus) peab esinema tekste, mis ei ole ära muudetavad. See tagab 1) kindluse selle struktuuri vastavuses algsele identiteedile, 2) kindlustab säilimise mälus.
Siin tuleb täiesti mõistetav ja asjakohane tähendus anda vanades kirikutes esinevale kanoonilise keele ja kanooniliste tekstide nõudele. Neid võib kaasaegseiks seletada joonealustes ja mujal, võib varieerida uute tekstide ja parafraasidega. Aga mida enam hävitatakse kindlaid kiriklikult kandvaiks kujunenud tekste, neid kasvõi redigeerides, eriti omamata sealjuures mingit sotsiaalse kultiveerimise (kooli usuõpetuse) katet, seda ebausaldavamaks ja jõuetumaks muutub Kirik. [- – -]
Muidugi ei tähenda see, et kõik vanad asjad tuleb ilma valikuta tardunuks ja muudetamatuks lugeda. Mõne asja muutmisel peab aga tõepoolest arvestama aega ja olusid – kas see momendil on otstarbekas? Just „Püha öö“ kui laialdase tuntuse ja sügavad emotsionaalsed juured omandanud jõuluhümni juures ei tundu see kuidagi õigustatuna. [- – -]
Mõningad keelelised ja mõttelised konarused on selle tõlke puhul asendatud lihtsalt teistega. Katkenud on aga lõng, mis just selle laulu juures ühendas inimesi lapsepõlve kirikuga ja andis meeleolu, mida nad ootasid. Seda ka noorte inimeste puhul. [- – -] Võib ju ülalt alla vaadata inimeste „jäikusele“ ja „küündimatusele“ ja sundida neid järele tulema, kuid kas see antud usulises plaanis on õigustatud, tundub väga kahtlane. Pigem tuleks hindavalt suhtuda sellesse, kui midagi nii kindlalt on omandatud ja säilitatud. Ning õndsust ohustavad selle vead kindlasti ei ole.“

Uus ja traditsiooniline kõrvuti
1984. aastaks valmis „Püha öö“ tekst, milles lauluraamatukomisjonile saabunud kriitikat ja ettepanekuid oli arvestatud ning mis vastab laulu praegusele kujule KLPR 32B. Seda hakatigi EELK trükistes kasutama. Paralleelselt jäi kasutusele nn traditsiooniline, muutmata tekst ehk praegune KLPR 32A sõnastus, mille tulemusena meie „jõulurahvas“ „Püha öö“ laulmisel sattus segadusse või justkui jaotus kaheks.
„Püha öö“ sünni 200. aastapäevaks avaldati ajalehes Postimees (22.12.2018.) Mart Jaansoni päevakohane artikkel pealkirjaga „Püha öö, õnnistud öö! Jõulude hümn“. Ta kirjutab seal: „Mulle tundub, et „Püha öö“ on kujunenud omamoodi jõulude sümboliks, võibolla isegi jõulude hümniks. Hümni sõnu aga ei muudeta, ükskõik kui arhailised või (tõlke puhul) originaalikauged need ka poleks. Jõulude sümboli kunstiline väärtus on teisejärgulise tähtsusega, olulisem on selle võime jõule esindada. Ja seda teeb „Püha öö“ ju väärikalt.“
Nii olen nüüd lõpuks jõudnud oma peamise mure juurde, kuna nelikümmend aastat tagasi olin üks neist, kes oli ka „Püha öö“ uuendamist innustamas ja propageerimas.
Leidsin oma koduarhiivist 82 trükist, mis „Püha öö“ teksti sisaldavad, ja võin kinnitada: kuigi „Püha ööd“ on Eestis lauldud 150 aastat, ei ole selle aja sees olnud ühtegi perioodi, mil kõik oleksid kasutanud ühesuguseid sõnu. Aga lauldud on ikkagi. Ja erilist hardust on tunnetatud ka.
EELK ametlikud trükised on ootuspäraselt jäänud ustavaks KLPR 32B sõnastusele. Baptistide-metodistide-nelipühilaste ühises lauluraamatus „Vaimulikud laulud“ (1997) ja katoliiklikus lauluraamatus „Laulgem Jumalale“ (2008) on kasutusel KLPR 32A tekst (väga väikeste erinevustega). Ka „Eesti Kaitseväe laulu- ja palveraamatus“ (1997) on trükitud KLPR 32A tekst. Sama kasutavad valdavalt koolid ja koorid.

Tagasi õnnistud öö juurde
Tegin aasta esimesel päeval väikese katse: palusin oma pojapoegadel (20 ja 14) laulda mulle laulu „Püha öö“ algust ja nad otsekui ühest suust laulsid: Püha öö, õnnistud öö! Kõik on maas rahu sees. Nii on traditsiooniline sõnastus kinnistunud noortegi hulgas. Ju siis on see jäänud vaatamata 1984. a uuendatud tõlkele meie ühiseks „Pühaks ööks“.
Olen kirjutanud selle aasta 5. jaanuaril, pärast järjekordset „Püha öö, õnnistud öö!“ laulmist Jaani kirikus, oma heale sõbrale ja hingekarjasele Jaan Tammsalule: „Nende möödunud jõulude ajal sain selguse, et me nelikümmend aastat tagasi oleksime võinud oma uuendused tegemata jätta. Kuna olin tol ajal innukas „uuendaja“, olen valmis vähemalt enda nimel vabandama eesti rahva ees, et olen mitmeks aastakümneks rikkunud jõulukoguduse ühise laulmise rõõmu. Aga rahvas on tubli ja ei ole „õnnistud ööd“ unustanud. [- – -] Tahan oma väikese „uurimuse“ lõpetada mõttega, et ka EELK võiks tagasi pöörduda „Püha öö“ traditsioonilise teksti juurde. Minu arvates võiks see olla ristirahva ühendamise teel üks väike sammuke.“
Sedasama ütlen ja mõtlen ma ka täna.
Ivar-Jaak Salumäe,
EELK lauluraamatukomisjoni sekretär 1976–1992

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)