Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Meie silme all saab teoks Jumala armastuse suur ime

04.04.2012 | | Rubriik: Teoloogilist

Leonardo da Vinci. Püha õhtusöömaaeg. Santa Maria delle Grazie kloostri söögisaal, Milano. Repro

Pärnu Eliisabeti kiriku rõdul oli kord läti kunstniku Alise Medina maalinäitus. Kõige enam paelus tähelepanu pilt viimsest õhtusöömaajast, millel Jeesuse reetnud jüngri näo asemel oli peegel. Kunstniku sõnul sai ta inspiratsiooni sellest, et ühe tema varasema, samuti püha õhtusöömaaega kujutanud maali puhul oli vaatajate sagedasimaks küsimuseks olnud: «Kes neist on Juudas?» Nii otsustaski Alise järgmise maaliga sellele küsimusele vastata, andes reeturile koos maali vaatajatega nende igaühe enda näo.

Ükskõik millist vaimuliku sisuga maali, eriti taolist, mis on loodud mõne piiblisündmuse ainetel, sealhulgas seda, mis kujutab Jeesuse viimast õhtusöömaaega, tasub vaadata just nimelt Alise Medina lähenemisviisi silmas pidades: püüdes asetada sellele maalile ka ennast, püüdes seda silmitsedes ja selle üle mõtiskledes vestelda pildil kujutatud isikutega ning katsuda iseennast nendes ära tunda või küsida, mida mul oleks neilt õppida. Selleks ei ole ilmtingimata tarvis vaadelda mõnd maali. Piisab pühakirjast ning selle üle mõtisklemisest.

Mõistmatuse hetked
Suur nädal on ülevoolavalt rikas kõikvõimalikest sündmustest, mille üle järele mõtelda. Keskendugem praegu ühele neist, pühale õhtusöömaajale, millega algavad kolm suurt ja püha päeva: Jeesuse kannatuste, ristisurma ja ülestõusmise suur müsteerium.
Jeesus peab koos jüngritega paasasöömaaega. Küllap jüngrid olid veidi segaduses või ärevil, aga see ei pruukinud olla ebameeldiv ärevus. Pigem mingisugune seesmise ootuse või koguni ülevuse tunne: mõtleme selle peale, et alles äsja oli Jeesus sisenenud Jeruusalemma kui prohveti poolt ettekuulutatud Rahukuningas, Messias, nagu nad olid aru saanud. Nagu nad arvasid, et on aru saanud … Sest Messias, Kristus, on Jeesus kindlasti, aga tol hetkel nad veel ei mõistnud, mida see tähendab – et too tõotatud ja oodatud Messias peab oma kirkusesse just kannatuste ja risti kaudu minema.
Mine tea, võib-olla aimas Juudas isegi kõige rohkem. Mitte sisuliselt, aga selles mõttes, et ta nägi, et (inimlikult) on Jeesuse «üritus» üpris tõenäoliselt määratud läbi kukkuma. Miks Juudas Jeesuse reeta otsustas, sellest ei ole ma päris lõpuni kunagi aru saanud, kuigi püha Johannes seletab seda lihtlabase saamahimuga. Võib-olla oli Juuda ahnus selleks nõrgaks kohaks, Achilleuse kannaks, mille kaudu kurat tema üle võimust sai – mille kaudu temast endast sai kurat, nagu Jeesus ütleb.
Mida Juudas reetmisega saavutas või isiklikul pinnal saavutada lootis, seda on väga raske öelda, sest kogu see lugu on varjutatud tema viimsest ahastusest ning lootuse lõplikule minetamisele järgnenud enesetapust.

Osasaamine Kristuse ristiohvrist
Jeesus teadis midagi hoopis muud kui jüngrid. Püha Johannes ütleb, et Jeesus, kes omi armastas, armastas neid lõpuni. Kuidas? Prohvet Jesaja ütleb seda nii: «Ta tühjendas oma hinge surmani.» Ning püha Paulus ütleb: «Saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.»
Tollel viimasel õhtusöömaajal teeb Jeesus – tõelise Jumalana nii aja kui igaviku üle meelevalda omades – sedasama, mida ta tegi kõigi nende kolme päeva jooksul ning mis on kokku võetud nendes sõnades: «Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: «See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!» Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: «See karikas on uus leping minu veres.»»
Jumal on igavene ning igavik on tema käes. Püha Aquino Thomase definitsiooni järgi tähendab igavik kõigi aegu ühes hetkes – nii saab Jee­sus Jumalana anda pühal õhtusöömaajal oma ihu ja verd apostlitele juba enne oma kannatusi ja surma, ning meile armulaual ka aastatuhandeid hiljem. See tähendab ühtlasi, et armulaud on osasaamine Kristuse ristiohvrist, sellest ühest ja ainsast, mille läbi on lunastatud kogu maailm ning mis sakramendi kaudu tuuakse ka meile kättesaadavasse ja kogetavasse aega ja ruumi.
Aga vaatleme Jeesuse tegevusi õhtusöömaajal ükshaaval, võrdluses tema püha elu, kannatuste ja surmaga.
«Võttis leiva» – Jumala igavese sõna saamine inimeseks.
«Tänas» – kogu tema Jumala poole suunatud elu, mis kulmineerub nii tema palves Ketsemani aias kui ristil öeldud sõnades «Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!»
«Murdis» – Jeesuse peksmine, piinamine ja teotamine, tema ristikandmine ja ristilöömine.
«See on minu ihu» – Jumala Poeg on saanud tõeliseks inimeseks, võtnud enda peale kogu inimliku kannatuse ja valu, surmani välja, ta on «valude mees ja haigustega tuttav».
«Mis teie eest antakse» – Jumala Poeg sureb ristil meie eest, meie pattude andeksandmiseks, «et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu».
«Uus leping minu veres» – meid ei ole lunastatud kulla ega hõbedaga, vaid Jumala Poja kalli verega, mis teeb meid puhtaks kõigest patust. Jeesuse, uue lepingu Vahemehe veri «kõneleb paremini Aabeli verest».

Jumala armastuse suur ime
Kui tihti me mõnd püha õhtusöömaaega kujutavat pilti vaadates mõtleme sellele kõigele? Kui tihti me mõtleme sellele armulauda vastu võttes, et meie silme all saab teoks Jumala armastuse suur ime, Jumala Poeg annab ennast meie eest, meie päästmiseks? Ja mitte lihtsalt ei anna ennast, vaid annab ennast meile, meie meelevalda, väikse ja kaitsetuna, leiva ja veini kujusse peidetuna ning alandatuna.
Kui tihti me, püha Pauluse sõnu kasutades, «anname endale aru sellest ihust»?
Kui vaatleme Jeesuse jüngreid õhtusöömaajal, siis ega nemadki õieti millestki aru saa. Sellest tunnistavad nii evangeeliumid, kõneldes, kuidas apostlid hakkavad omavahel taevariigi aujärgi jagama või kuidas nad kohkunult küsivad, ega ometi nemad ei ole need, kes Jeesuse reedavad. Või kuidas üks või teine ohjeldamatu enesekindlusega teatab oma igavesest truudusest Issandale … vaid loetud tunnid enne tema ärasalgamist.
Võtkem näiteks Leonardo da Vinci «Püha õhtusöömaaeg», millel on kujutatud jüngrite reaktsioon Jeesuse sõnadele selle kohta, et üks neist annab ta ära.
Bartolomeus (Naatanael) toetub kahe käega lauale ja näeb välja täiesti lööduna, Jaakobus Noorem on kohkumusest tardunud. Andreas justkui kehitaks õlgu, tõstes käed enda ette ja öeldes oma ilmega: «See kõik ei puutu minusse!» Juudas Iskarioti nägu jääb varju – võib-olla seepärast, et ta üritab näidata, nagu ei tunneks ta ennast Jeesuse sõnadest puudutatuna, võib-olla aga sama mõttega, millega eespool nimetatud läti kunstnik asendas Juuda näo peegliga, et vaataja saaks Juuda asemele kerge vaevaga iseennast (või, mis muidugi palju inimlikum, kedagi teist) kujutleda.
Peetrus on ägestunud, hoiab nuga käes ning tahab teada, kes on äraandja. Johannes on lihtsalt vaikne ja kurb, kuna ta teab, et teda ei kahtlusta keegi. Toomas näitab justkui kahtlevalt ja selgitusi nõudvalt sõrmega üles taeva poole. Jaakobus Vanem sirutab käed laiali, nagu tahaks Jeesust teiste eest kaitsta või teisi tagasi hoida (et nad ei trügiks oma küsimustega temast ette).
Filippus on sügavalt liigutatud või löödud ega suuda oma kõrvu uskuda. Matteus ja Juudas Tadeus on Jeesuse poole seljaga ning paistavad küsivat Siimona arvamust. Siimon aga ei oska neile mitte kui midagi ütelda.

Koos Issandaga kannatuseteel
Kiriku pärimus teab rääkida apostlite tegevusest ka pärast Jeesuse ülestõusmist ja taevasseminekut. Kõik peale Johannese surid märtritena, Johannes, olles samuti oma usu pärast palju kannatanud, suri ainsana vanadussurma.
Jeesusega oli ohtlik seltsida … Olen just jüngrite märtrikannatustele mõeldes kujutlenud saatanat sedasama Leonardo da Vinci maali vaatlemas ning üksteise järel risti peale tõmbamas neile, keda tal on õnnestunud elimineerida, alates Juuda enesetapust ja Jeesuse ristisurmast kuni Johannese elupäevade lõpuni.
Aga tegelikult on asi hoopis teisiti: need, kes istuvad seal õhtusöömalauas (kõik peale tolle, kes jääb varju), on oma nõtrusele vaatamata ustavuse ja armastusega võitnud pimeduse väe. Ning see, kes on nende keskel, kuradi enda. Kolme püha päeva kestel on meil võimalus olla pealtvaatajaks hiiglaslikule heitlusele, milles esmalt näib võitvat pimedus, viimaks aga võidutseb valgus, pattu, surma ja kurja jalge alla tallates – tema, meie Õnnistegija, Paasatall, kes on tapetud ja siiski elab.
Võtkem aega ja osalegem palves ka ise sellel pühal söömaajal. Käigem koos Issandaga kannatuseteed ning seiskem Kolgata mäel tema risti jalamil. Vaadakem koos tema emaga, kuidas Jeesus sureb meie eest ning hauda maetakse. Olgem esimeste hulgas, et tervitada ülestõusmishommikul tema võitu.
Enn Auksmann

Jeesuse viimne paasasöömaaeg
Ja õhtul tuli Jeesus nende kaheteistkümnega. Kui nad lauas istusid ja sõid, ütles Jeesus: «Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast, kes on minuga koos söömas, annab mu ära.»
Nad jäid nukraks ja hakkasid üksteise järel talle ütlema: «Ega ometi mina?»
Aga Jeesus ütles neile: «Üks teist kaheteistkümnest, kes sööb minuga samast kausist. Jah, Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta poleks sündinud.»
Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: «Võtke! See on minu ihu.» Ja ta võttis karika, tänas ja andis selle neile, ja nad kõik jõid sellest. Ja ta ütles neile: «See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest. Tõesti, ma ütlen teile, mina ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis.»
Markuse evangeelium 14:17–25

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)