Esileht » Arvamused » Arvamus »

Meie reliikvia on vabadus

25.08.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Üleeile 15 aastat tagasi, Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval seisime õlg õla kõrval Balti ketis, hoidsime üksteisel kätest ja skandeerisime: «Vabadus! Vabadus! Vabadus!» 600 kilomeetri pikkune inimkett ulatus Tallinnast läbi Riia Vilniuseni ühendades kolme Balti riigi pealinnad ja nõudes eesti, läti ja leedu rahvale vabadust.
Ekstaasile järgneb varem või hiljem kainenemine. Kümme aastat hiljem sedastasid Tõnu Hagelberg ja Peeter Kaldre, et vabadusvõitluse ajal tormiliselt arenenud Balti ühtsusest on järel vaid riismed ja kolmest saatusekaaslasest on saanud armutud konkurendid. Kas aga seda tormilist ühtsust oligi? Üks Balti ketis osalenu jutustab, kuidas purjus eestlased ja lätlased omavahel kaklesid.
Vabaduse tulek oli ootustes ühtmoodi ja tegelikkuses teistmoodi. Kas me sellist Eesti Vabariiki tahtsimegi? Ei tahtnud. Varasemad piirangud on asendunud uutega. Enne polnud midagi saada, nüüd on kaupa küllalt, aga palgad niruvõitu. Avardunud võimalused ei ole sugugi nii kütkestavad, kui esialgu tundus. Nõukogude ajal tõmbas ristiusk sellepärast, et tal oli dissidentluse maik man. Praegu ei keela keegi kirikusse tulla, aga isegi jõulujumalateenistused jäävad järjest inimtühjemaks.
Õhulosside purunemisega kaasneb ajalooliste müütide pudenemine tolmuks. Matti Turtola ja Magnus Ilmjärve uurimistööd on tõstatanud küsimuse, kas mitte Balti riikide diktatuurireþiimid ja meie oma riigijuhtide poliitiline küündimatus ei olnud iseseisvuse kaotamise peamiseks põhjuseks. Neile võib vastu vaielda, aga vaevalt kujutab keegi veel Pätsi Ivan Orava stiilis.
Kainenemine ja kaardimajakeste kokkukukkumine ei ole tõelise vabanemise vastand, vaid vastupidi, selle eeltingimus. Minu meelest on paljude inimeste pettumus Eesti Vabariigis, selle võimukandjates ja poliitikutes tingitud just rahvuse, rahvusriigi ja rahvuskangelaste (sh poliitikute) mütologiseerimisest.
Kui inimesed siiralt pahandavad «Pehmete ja karvaste» peale, siis mitte niivõrd selle kunstilise taseme pärast, vaid pseudoreligioossest austusest riigipea kui institutsiooni vastu. Selle teine külg on usk heasse tsaari, kelle võimuses on algatada ühiskondlikke kokkuleppeid ja lahendada maaelu kitsaskohti.
Loodetud ja igatsetud vabaduses pettumise lõpptulemuseks ei pea olema resignatsioon või järeldus, et tõelist vabadust polegi olemas. Lihtsalt kui mõtleme vabaduse all midagi enamat liberaalsest turumajandusest või inim- ja kodanikuõiguste realiseerimisest, siis ei ole see Eesti Vabariigi ega ühegi teise riigi anda ja võtta.
Võib arutleda C. S. Lewise kombel: elusolendeile poleks antud igatsusi, kui need kunagi ei täituks. Kui minus on igatsus, mida miski siin ilmas ei rahulda, on tõenäoline, et olen loodud mingi teistsuguse maailma jaoks, ja see ei tähenda veel, et universum oleks kaos.
Niikaua kui inimeses on püsinud elusana võime ja vajadus kahelda mis tahes institutsioonide ja ideoloogiate jumalikkuses, on tal lootust saada päriselt vabaks.

Marko Tiitus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)