Esileht » Arvamused » Arvamus »

Meie pisematest vendadest

15.06.2016 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik

Risti kogudus alustas mõne nädala eest remonditöid vanas koolimajas, et pakkuda seal peavarju pagulasperele. Kogudus ostis hoone kahe aasta eest kohalikult omavalitsuselt, kasutades selleks kunagise pastoraadi kui õigusvastaselt võõrandatud vara eest saadud kompensatsiooni.
Meie otsus oli toona, et majast võiks saada koguduse diakooniatöö keskus. Esialgne plaan rajada sinna hubane eakatekodu osutus lähiaastatel teostamatuks. Pisut nõututena andsime asja Jumala kätte, paludes, et Tema näitaks, mil kombel võiks maja ligimese teenistuses olla.
Ei osanud me toona palvetades mõelda, millise proovikivi Jumal meie ette seab, aga Tema selget juhtimist oleme tundnud igal sammul. Julgustav on see, et pagulaste vastuvõtmise osas on kogudusega ühel nõul nii Padise vallavalitsus kui ka kohalik kool eesotsas südamliku ja kindlameelse direktori Jüri Alteriga. Nõnda valmistume nüüd selleks, et pakkuda peavarju ja turvatunnet, osadust ja sõprust mõnele neist peredest, keda Eesti riik tunnistab rahvusvahelise kaitse saajaiks ehk sõja jalust põgenejaiks.
Miks sellest sündmusest ajaleheveergudel rääkida? Kas poleks õigem vaikselt asja ajada ja suuremast tähelepanust hoiduda? Kahtlemata oleks see lihtsam tee, sest populaarsust me selle sammuga ei kogu. Viimasel ajal oleme aga mõistnud, et ei piisa varjatult toimetamisest, vaid tuleb selgelt kõneleda, miks me seda teeme. Elame ajas, kus mõistlikkuse, alalhoidlikkuse, rahvusluse või isegi kristluse kattemaski taga varjab end sageli isekus. Ristiinimestel tuleb aga jätkuvalt olla nii headuse ja halastuse osutajaiks kui ka eestkõnelejaiks.
Hiljuti kuulsin külapoes järgmist mõttekäiku: «Muidugi tuleb inimesi aidata, sellele ei vaidle ju keegi vastu. Aga oma heaolu arvelt ei pea me seda küll tegema.» Või siis teisal: «Meil tuleb ligimest armastada kui iseennast. See tähendab, et ennast tuleb armastada ja on arutu aidata kontvõõraid oma turvalisust ohtu pannes.»
Esmapilgul kõlavad need mõtted ju päris mõistlikult, vaat et piibellikult. Pagulaste vastuvõtmine tähendab riski. Ja ometi … pööra pilk Kristuse peale. Kas need argumendid võiksid pärineda Tema suust? Mis keelt kõnelevad meile Tema elu, Tema kannatamine ja surm? Kas ei päästnud Ta meid iseenese heaolu arvelt? Või kui palju hoolis Tema oma turvalisusest?
Vahel kipub ununema, et Jeesus ei kannatanud ega surnud rahvuslike väärtuste ega kiriklike traditsioonide eest, isegi mitte kristliku religiooni püsimajäämise eest. Jumal sai Jeesuses Kristuses inimeseks ja tuli siia madalusse meie, inimeste pärast. Ta suri ja tõusis üles hädas olevate inimeste eest: nende päästeks ja nende heaks, meie eest ja meie heaks, ning vaata – meie ja nende vahel pole siin mingit erinevust.
Hetkekski ei säästnud Ta ennast ega arvanud, et võiks alalhoidlikult valida mugavama tee. Tema jälgedes oleme kutsutud käima, Tema risti enese peale võtma. Kas meil on siis teist valikut kui tegutseda nende viletsate heaks, keda Jumal meie keskele saadab?
Meil on hirm pealetungivate muutuste eest, on hirm lahustuda ja kaotada iseennast keset rahvaste rännet, mis maailmas valla on pääsenud. Hirm lahustumise ees on loomulik, aga kas see hirm saab olla soola tõeline mure või tema tegude kaalukeel? «Teie olete maa sool,» ütleb Jeesus. Sool ei saa jääda soolatopsi, see peab jõudma topsist välja maailma murede keskele, kasvõi lahustumise hinnaga.
Hirm kristluse lahustumise ja hääbumise ees tundub Kristuse risti ja Tema enesest loobumise valguses isekas hirm. Tõsisem oht oma kristlikku sisu minetada näib olevat pigem sellisel kirikul, kes enesesse kapseldub, kes kui ecclesia curvata in se ehk enesesse keerdunud kirik oma ellujäämise pärast muretsedes võõra ja viletsa ukse taha jätab. Just sellele näib viitavat Jeesuse tähendamissõna rahvaste kohtust (Mt 25). Kõigile on parem, kui me ei pea neid sõja jalust saabuvaid pisemaid vendi tühisteks õnneotsijateks, priileivasööjateks või nuga ihuvateks vaenlasteks.
Kui Jumal neil siia laseb jõuda, siis on nad osa Tema plaanist. Ja meie jaoks on nad ennekõike jumalanäolised kaasinimesed, kellele saame ilma igasuguse paatoseta sirutada joogiklaasi või leivapala ning keda saame eneste sekka vastu võtta. Saame neile õpetada oma elulaadi ja kombeid, oma keelt ja arusaamu. Me saame õppida halastama ka neile, kes on meist erinevad ning kes ei pruugi meile isegi sümpaatsed olla. Ja ise seda aimamata võime neis vastu võtta ingleid (Hb 13:2) – ingleid, keda Jumal saadab meie juurde, et me võiksime kasvada inimesemaks.
Kui Sul, hea lugeja, on antud seda mõista, siis palume, et hoiaksid eestpalves nii meie Risti kogudust kui ka saabuvaid hädalisi. Me vajame neid palveid, sest igatseme tegutseda mitte oma tarkuses, vaid Issanda väes.

Laats_Annika_ek2013

 

 

 

 
Annika Laats,
Risti koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)