Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie palvetel on piirid

11.09.2013 | | Rubriik: Jutlus

Lk 7:11–16

Naini linn asub metsase mäe jalamil. Taamal on Tabor. Kõikjal põllud. See on idülliline atmosfäär. Aga ometi on selles pildis midagi väga tõsist ja vahest ehmatavatki.
Linna väravast kanti välja surnut, lesknaise ainsat poega. See on suur kaotus. Poeg oli seni naise ainuke tugi siin elus, kes oleks ema eest hoolitsenud tema vanaduspäevadel. Ema on kurb, surm ligineb ju ka vananevale emale. Aga nüüd on hoopis poeg surnud ja vaja maha matta. See sündmus tähendab naisele mitmekordset viletsust. Tähendab üksildust ja materiaalset vaesust. Lesk olemine tähendas juba iseenesest vaesust ja abikaasa kaotust. Lesel oleks piisavalt põhjust, et Jumalalt abi paluda, aga ta ei tee seda meie loos.
On liigutav, et suur hulk linnarahvast oli neid saatmas. See annab tunnistust, et ema muret mõisteti ja talle tunti kaasa. Seda näeme ka tänapäeval, et inimesed tulevad kaasa elama lähedase leinale. See toetab ja trööstib leinajat ja aitab kurbuses lähedast mattes.
Annab jõudu edasi minna ja mälestada inimese elu, kes on läinud puhkama ja kelle tööd-tegemised selles maailmas on otsa lõppenud. Aga aitab ju meid  inimeste kaastunne ja osavõtlikkus ka siis, kui oleme ebaõnnestunud, kaotanud tervise või sattunud materiaalsetesse raskustesse. See liigutab meid, elavaidki, ja annab tuge rännaku jätkamiseks.
Jeesus ja teda saatev rahvahulk kohtuvad linna väravas matuserongkäiguga. Jeesust liigutab väga poja kaotanud ema kurbus ja lein. See kaastunne vabastab Jeesuses jumalikud jõud. Ta võtab kanda ema leina, ütleb: «Ära nuta», embab teda, siis astub surnu juurde ja puudutab surnuraami. Surnu kandjad jäävad seisma ja võib arvata, et nad taipavad, et sünnib midagi väga erilist. Me võime ette kujutada, kuidas inimesed reageerisid sellele ja millised olid nende näod imestusest. Jeesust liigutavad tihti inimeste hädad ja raskused ning ta püüab alati inimesi aidata.
Jumala jaoks ei ole surma piire. Jumal on üle surma. Jeesus annab poja emale tagasi. Ta ei ütle: «Järgne mulle», vaid annab poja tagasi emale, kes teda väga vajas ning võib-olla ei oleks ilma pojata jaksanud elada ja hakkama saada.
Saanud arstilt diagnoosi «ravimatu», palub enamik meist Jumalalt tervenemist: Jumal, palun lase sellel imel sündida, ükskõik, mida arstide tarkus selle haiguse kohta ütleb. Aga mis siis, kui keegi on surnud? Kes siis Jumalalt elluäratamist, surnu tagasi ellu toomist palub? Meie palvetel on piirid. Võib-olla oleks surnu ülesäratamise palve Jumala kiusamine. Aga võib-olla on küsimus hoopis Jumala usaldamises ja olukorraga leppimises.
Jeesus koos jüngrite ja rahvahulgaga sattus kokku matuserongiga. Need olid erinevad seltskonnad, erinevate mõtetega. Ka meie elus võib juhtuda, et kohtume äkitselt väga rõõmsas situatsioonis väga kurva sündmusega.
Tihti on just lein see, mis võib muuta ühe pere olukorda, kui äkitselt lahkub haiguse või õnnetuse läbi keegi pereliikmeist. Loeme ja kuuleme meedia kaudu iga päev õnnetustest. Ka siis muutub peredes elu teiseks, kui lapsed hakkavad kodust lahkuma, vanematel tuleb neist lahti lasta, et lapsed saaks oma iseseisvat elu alustada. See võib meid vahel ehmatada ja ka hirmutada.
Teatud eas hakkavad inimesed ajalehestki rohkem lugema surmakuulutusi. Midagi muutub väga äkitselt. Meiegi peaksime suutma Jeesuse eeskujul kaasa elada inimestele nende muredes ja viletsuses. Aga ka rõõmudes, mida elus tuleb ette. Mõtetes kanname ju ikka oma lapsi ja pereliikmeid, aga peame suutma palvetada ka iga inimese, isegi vaenlase eest.
Jeesus ju näeb meie raskusi ja tunneb kaasa, kannatab koos meiega, jääb seisma ja aitab. Üheainsa loova sõnaga kutsub Jeesus surnu ellu tagasi. Selleks kutsumata, ootamata palvet, mida võib-olla paluja ei ole veel üle huulte öelnud ega palunud. Nagu lesknaine meie loos, temagi ei palunud ju Jeesusel oma poega üles äratada.
Nii on ka Jumal meiega enne, kui me jõuame ise oma raskusest, haigusest või olukorrast aru saada ja selle pärast palvetada. Vahel me mõistame seda, vahel mitte. Jumala kaastunne on piiritu ja tingimusteta. Jumal on meiega ka siis, kui me seda vahel ei märka või ei taipa.
Anname siis meiegi Jumalale au ja aidaku Jumal meil usaldada iseend ja oma lähedasi, kogudust, maad ja rahvast tema hoolde ja juhtimisse, nii meie raskustes kui ka rõõmudes. Igal hetkel.
Ja andku Jumal meilegi taipamist, et tema on meie Trööstija ja Lohutaja igal meie päeval, mures, haiguses, leinas, aga ka rõõmus. Iga päev ja alati. Aamen.

Jalaksas,Jaanus2012 copy

 

 

 

 

Jaanus Jalakas,
Kuusalu koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)