Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie palved ja usk on seotud Jeesusega

18.02.2016 | | Rubriik: Jutlus

2Aj 20:1–9
Iga päev saame erinevate meediakanalite kaudu kogu maailmast uudiseid. Maailm on muutunud just kui väiksemaks. Nii jõuavad meieni teated õnnetustest Aafrikas või Aasias, erinevatest sündmustest meil ja mujal. Meedial on suur jõud mõjutada inimest. Oluline on omada informatsiooni, kuid veel olulisem on sellest õiged järeldused teha.
Usklik inimene usub Jumalat ning annab oma mured, hädad ja ka rõõmud tema hoolde. Koos Issandaga on eluteed käia kergem. Pühapäeval koguneme oma kodukirikusse või palvemajja, kohta, kus Jumal meid puudutab ja kõnetab. Issand on öelnud: «Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni» (Mt 28:20b). Selle tõotusega astub teele iga ristitud laps ja hea on seda ka rasketel hetkedel meelde tuletada.
Ajaraamatute kohta on öeldud, et see on kroonika, sinna on kirjutatud lood, mis on jäänud välja Saamueli ja Kuningate raamatust. Ka oma elu tähtsate hetkede kohta võime öelda: olen ristitud, leeritatud või mu abielu on laulatatud. Nendes sõnades on sügav sisu, millest teinekord võib jutustada pikki lugusid.
Kord kodukülastuse ajal rääkis üksi elav eakas naine oma laulatusest. Ta oli oma mehega elanud pikki aastaid, kuid tema jutust võis aimata, et see kooselu ei olnud kerge. Ta jutustas, et kirikus oli laulatuse päeval altari ees mitu paari. Õpetaja küsis kõigilt korraga jah-sõna ning nii õpetaja ei märganudki, et tema ei olnud seda öelnud.
Samuti on kõneldud lugu, kuidas suure põua ajal käis heinategu, nii et vanematel ei olnud aega minna vallamajja lapsele nime panema. Hiljem ei mäletatud enam lapse täpset sünnipäeva ja nii sai passi kirjutatud kuupäev, mis ei pruugigi olla õige sündimise päev.
Mult on küsitud, millal jutlus algab, ja väikse kõhkluse järel olen vastanud, et pühapäeval kell 11, siis, kui algab jumalateenistus. Jumalateenistuselt koju minnes tuleb aga võtta aega mõelda kuuldu ja nähtu üle.
Tänases jutlusetekstis kõneldakse Joosafatist – mehest, kelle nimi tõlkes tähendab «Jumal on kohtunik». Ta isa tuntakse jumalakartliku mehena ja poeg käis isa jälgedes, tehes, «… mis õige oli Issanda silmis» (1Kn 22:43). Joosafatile teatatakse, et moabid, ammonlased ja nendega koos meunlased tulevad tema vastu sõdima. Joosa­fat oli hirmul. Samal ajal lamas kuningas vigasena voodis ja Joosafat oli Juuda riigis sõjaväe väljaõppe unarusse jätnud. Seda olukorda nägid kurjad naabrid ja küllap nad sellepärast otsustasid oma valdusi laiendama hakata. Nad tungisid Juuda riiki ja seadsid end laagrisse Een-Gedi. Joosafat ja rahvas, hirmul tuleviku ees, kogunesid kõik Jeruusalemma templisse, mille Saalomon oli ehitanud. Seal rahvas pöördus Jumala poole. Joosafat tuletas meelde Saalomoni templipühitsemisel öeldud sõnu:
«Kui maale tuleb nälg, katk, kui tuleb viljakõrvetus või -rooste, kui tulevad rohutirtsud ja mardikad, kui vaenlased teda rõhuvad ta maa väravais, kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus, siis iga palvet ja iga anumist, mis iganes tuleb mõne inimese või kogu su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks tunnevad oma häda ja valu ja sirutavad oma käed selle koja poole, kuule sina siis taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning anna igaühele tema tegusid mööda … sina üksi tunned inimlaste südant …» (2Aj 6:28–30).
Jeesus ütleb: «Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi» (Mt 6:33).
Tänane piiblitekst õpetab hädades vaatama ja pöörduma Jumala poole ning tema abi paluma.
Joosafat kogub templist lahkudes kokku oma sõjaväe ja asub julgesti teele vaenlaste vastu. Tal ei olnud võidulootust, seepärast võis ta loota ainult Jumala abile. Vaenlasele lähenedes teeb ta imeliku otsuse, seades väe etteotsa laulukoori, ja teekond jätkus kiituslauluga Issanda auks. Vaenlased nägid, kui väike on tema sõjavägi, ja rõõmustasid, sest nende võit paistis kindel olevat. Nad hakkasid juba vallutatud maid jagama ja pöörasid omavahel tülli. Joosafati vaenlaste vägi hukkus. Joosafat sai suure sõjasaagi, nad pidasid Issanda auks kiitus- ja tänupalvuse ning läksid koju tagasi.
Oleme kirikuaastas sisenenud paastuaega, mida on nimetatud ka Kristuse kannatamise ajaks. Selle pühapäeva teemaks on palve ja usk. Meie palved ja usk on seotud Jeesuse Kristusega, kes on meie pärast kannatanud ja meid lunastanud patu, kuradi ja surma meelevalla alt. Apostel Paulus nimetab meile eluvõitluses vajaminevat sõjavarustust, milleks on «usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest» (Ef 6:11–18).
See sõjavarustus töötab, kui me usume Jumalasse ja elame tema Vaimus.

 

 

 

 

Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)