Esileht » Arvamused » Kolumn »

Meie oma liturgia

30.01.2008 | | Rubriik: Kolumn, Vaimulike konverents

Öeldakse, et ainus kõiki hääletusi ja valimisi iseloomustav ühine tunnus on nende tulemuste ettearvamatus. Pakkusin, et uue kirikukäsiraamatu eelnõu leiab vaimulike konverentsil kõigest hoolimata vajalikku toetust, ent läks teisiti. Ühed on pettunud ja kurdavad, et kirik on lõhki. Teised on rahul ja rõõmustavad, et senine luterlik traditsioon säilib.

Mis on Eesti luterlik traditsioon? Pärimus on inimesed, kes seda kannavad, kirikul on isad ja emad. Veel on elus vaimulikke, kes omandasid hariduse ja vaated enne viimast ilmasõda, ja neid, kes kandsid kiriku läbi 20. sajandi kõige lõikavamate tõmbetuulte. Mõneti võib just neid pidada autentse pärimuse kandjaiks. Suhe vanematega on aga alati keeruline, eelmise põlvkonna vaated näivad meile kohati iganenud, kohati naljakad. Aga ega me neist ei pääse. Me räägime ju sama keelt.
Usu seosed rahvuse ja keelega on sügavad. Ameerika kirikuloolane K. S. Latourette kirjutab 16. sajandi reformatsioonist: «Protestantlus oli teutooni rahvaste reaktsioon ladina linna religioosse kontrolli vastu.» Sakslased, skandinaavlased ja britid tahtsid «oma» kirikut ja liturgiat. Ja saidki. Eranditest hoolimata on katoliiklus Euroopas ja Ameerikas peamiselt romaani keelt kõnelevate rahvaste pärisosa ning germaani sugu rahvad on saanud suuremas jaos protestantideks.
Nelisada aastat hiljem tahtsid ka eestlased oma kirikut ning saidki. Ent kumb on meile lähedasem, romaani või germaani traditsioon? Või peaksime mõlemad hülgama ning otsima seda päris oma? Urmas Sisask on juba kirjutanud «Eesti missa», ent traditsioonilise missa osad ning tekstid on seal jäänud muutmata.
Milline on üldse «õige» jumalateenistuse kord? Praeguse Iraagi territooriumil tegutsevas Assüüria kirikus kasutatakse pühapäevadel ja kirikupühadel 7. sajandist pärinevat «apostel Addai ja Mâri anaphora’d». Vatikanis peeti seda vormelit kaua puudulikuks ning alles spetsiaalse komisjoni uurimine aastal 2001 tuvastas vastupidise. Selles liturgilises korras puuduvad nimelt armulaua osas seadmissõnad.
Iga liturgiline vormel on kunagi olnud uus. EELK on kogu oma eksisteerimise aja tundnud ainult ühte korda, mis loodud baltisaksa teoloogide poolt 19. sajandil. Loomulikult on see keeleliselt vananenud ja vajaks ka teoloogiliselt kohendamist. Aga siin on vist sama häda, mis hümni uuendamise või väljavahetamisega. Viimase ettepanekuga tullakse Eestis regulaarselt mõne aasta tagant välja – et pole üldse meie mehe tehtud ja viimane salm on lausa kohatu. Ent inimesed on harjunud ning nagu viimati meedia poolt tehtud küsitlus näitas, ei leita tungivat vajadust uue hümni kehtestamiseks. Näib, et liturgia uuendamisega on samamoodi.

Image
Urmas Petti

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)