Esileht » Arvamused » Kolumn »

Meie mitmekesine pühakiri

09.10.2019 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

On piibleid, mille lõpus on register kirjakohtadega erinevates elusituatsioonides kasutamiseks. Maagiline käsiraamat? Miks siis kasutada just neid kirjakohti? Miks eelistada üht kirjakohta teisele? Miks üldse on Piiblis nii palju vastuolusid?
Tähtsatest asjadest räägiti ja kirjutati vanadel aegadel mitut moodi. Parim viis mitte unustada olulist sündmust või pärimust on sellest võimalikult palju ja mitut moodi rääkida ja kirjutada, nii nagu erinevad tunnistajad ja traditsioonid mäletavad erinevalt. Evangeeliumeidki on õnneks neli, ja apokrüüfsetena rohkemgi.
Kui heita aga pilk pühakirja väga mitmekesisele tõlgendusloole, siis siin on veel rohkem variatsioone või lausa drastiliselt erinevaid seisukohti. Eri kogudustes on oma tõlgendustraditsioonid, eri ajastutel on erinevad tõlgendustendentsid; muutub keel, kogukond, vahetult ümbritsev igapäevaelu, lisandub uus teadmine inimese, ühiskonna ja looduse kohta.
Sellise tõlgendusliku mitmekesisusega toimetulek on suur väljakutse. Aga on kaks asja, mis aitavad. Esiteks on hea õppida erinevaid tõlgendusvõimalusi tundma ja nende võimalikkust tunnistama. Kristlased on läbi aegade püüdnud vastata põletavatele küsimustele. Mõnikord on need lõppenud hästi, näiteks siis, kui orjust hakati ka teoloogiliselt taunima; mõnikord halvasti, näiteks siis, kui hereetikuid põletati.
Selle kõige võimalikkust tunnistada tähendab, et Piiblit on saanud seni ja saab edaspidi tõlgendada ühte- ja teistpidi. Õnneks saavad Piibli toel edaspidigi inimesed vabaks ning kahjuks vangistatakse tulevikuski inimesi pühakirja toel, olgu mentaalselt või füüsiliselt. See peaks meid tegema ettevaatlikuks, sest tõlgendamine tõepoolest muutub ajas.
Võimaliku juurest jõuame tegeliku juurde. Mis aitab tõlgendajat? Aitab ikka ja jälle pühakirja keskme juurde tagasi pöördumine. Kristluses on see evangeelium. Evangeelium ütleb, et Jumal on meid lunastanud. Sellest armust järgneb tõsiasi, et peame armastama ligimest. See tõestab meie usku. Samas tunnistame iga päev paratamatult, et jääme selle käsu täitmisega hätta, ehk et oleme patused. Sealt jõuame tagasi evangeeliumi ja armu juurde ning selle juurde, et arm annab jõudu, astumaks uude päeva jälle uue usuga, et suudame ligimesele teha seda, mida tahame, et tehtaks meile, ehk: ligimest armastada.
Viimase kohta tasub kinnitada, et meie enda mured ja rõõmud on mõõdupuu, mille järgi saame ligimest hinnata. Abiks on muidugi ka Piibli mõistulood või sajandite jooksul sadestunud tarkus ja elukogemus. Ning aitab ka see, et oleme tänapäevaks inimese psühholoogilisi, seksuaalseid ja sotsiaalseid iseärasusi üha paremini tundma õppinud. Reaalses elusituatsioonis on otsustav see, kui palju suudame kogu selle teadmiste hulga ja iseenda elukogemuse abil oma isekusest üle olla ja näha ligimeses ennast.
Kõige viimaks tulebki tunnistada, et ligimese vajaduste õigesti hindamiseks peame tundma ennast. Ja see on kõige raskem. Tööstress ja justkui ebapiisav heaolu, tervisemured ja halb ilm, eneseteostamise ja -kehtestamise soov – kõik see segab lakkamatult. Kas jõuame selle keskel endale piisavalt tunnistada oma kõige põhilisemaid, eksistentsiaalseid vajadusi? Vajame ju kõige rohkem lähedust ja abi, selle inimese puudutust, keda usaldame, kedagi, kellega saab kõigest rääkida, ka sellest, mida on meil siit elust üldse loota.
Võib ju ütelda, et Jumalaga saab kõigest rääkida. Jah, saabki. Aga enamikul juhtudel teostub meie usk siiski suhtlemises ligimesega; teise inimesega rääkimine võib olla rohkem Jumalaga rääkimine, kui oskame mõnikord taibatagi. Veelgi enam võib olla teise inimese puudutus Jumala puudutus, sest hinge ja ihu ei saa hoida lahus.
Selline rääkimine (ja puudutamine) tähendab niisiis enda ja ligimese tundmist. Meie inimlike, eksistentsiaal­sete küsimuste sõnastamine on kohane alus Piibli tõlgendamiseks. Selge see, et aja jooksul kasvab inimene ihult ja hingelt, õpib ennast ja teisi üha enam tundma, saab aru, mida ta saab muuta ja mida mitte. Vastavalt muutub ka Piibli tõlgendamine. Isegi ühe ja sama elupäeva kaks hetke võivad erineda piisavalt selleks, et pühakirja tõlgendust neis erinevalt ellu rakendada. Kohtumine ühe ligimesega võib tähendada üht, kohtumine teisega teist tõlgendust või rakendust.
Olen õnnelik Piibli mitmekesisuse üle, olen rõõmus, et variatsioonidega evangeelium on elav evangeelium. Mul on hea meel, et iga uus elusituatsioon tuletab meelde, kui küündimatu olen seni olnud Piibli tõlgendamisel, kui vähe olen märganud mitmekesisust ja kui väga vajan igal uuel päeval uut evangeeliumi.
N6mmik,Urmas_4 copy

 

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,
kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)