Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie lootus on Jumalal ja tema armul

29.03.2017 | | Rubriik: Jutlus

Tolsamal ajal tulid mõned variserid ja ütlesid Jeesusele: „Lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!“ Aga tema ütles neile: „Minge ja ütelge sellele rebasele: Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule. Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha! Aga ma ütlen teile, te ei näe mind enne, kui tuleb aeg, et te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“
Lk 13:31–35
Tänane jutlusetekst viib meid ajahetke, mille kohta evangelist Luukas kirjutab: „Jeesus rändas mööda linnu ja külasid, õpetades ja käies teed Jeruusalemma poole“ (Lk 13:22). Tee Jeruusalemma poole viib Jeesust aga aina lähemale tema maise kannatustee kulminatsioonile – ristisurmale. Eelolev pühapäev kannab kirikukalendris nimetust kannatuse pühapäev. Sellele teele kutsub Kristus meidki kaasa kõndima.
Oma maistel teedel kohtus Jeesus paljude inimestega, igaühel neist kaasas oma elu lood, küsimused ning tõekspidamised. Kõigile neile kõneles ta jumalariigist, tehes seda väga erinevatel viisidel, kasutades sümboleid ja võrdumeid, mida arvas, et just need inimesed suudavad kõige paremini tajuda ja mõista. Oma teekonnal kohtas Jeesus mõistmist ja poolehoidu, järgijaid ja imetlejaid, aga kindlasti ka neid, kes teda ja tema sõnumit ei mõistnud või suisa hukka mõistsid, samuti neid, kes nägid temas ohtu oma positsioonile ja võimule.
Tänane lugu räägib kohtumisest variseridega, kes toona olid juutide südametunnistuseks ning käsuseaduse järgimise usinateks teenäitajateks ja valvuriteks. Nüüd aga tulevad nad võrdlemisi ootamatult Jeesust maavalitseja Heroodese eest hoiatama. Meile ei öelda, mis ajendas neid nõnda tegema: oli selleks tärganud poolehoid Jeesuse ja tema õpetuse vastu ja mõistmine või hoopis soov kuidagi Heroodese tegevusele teed sillutada.
Jeesuse vastusest näeme, et tema võttis neid siiski kui Heroodese saadikuid, kelle ilmumisest ta end sugugi häirida ei lasknud. Ta saatis nad Heroodese juurde tagasi, nimetades viimast kavalaks rebaseks. Rebane oli juutliku traditsiooni kohaselt tühise ja salakavala isiku sümbol. Niisiis andis Jumala Poeg teada, et maine valitseja ja tema salakavalad plaanid ei saa kuidagi panna teda oma missiooni pooleli jätma või ümber kavandama. Julgelt ja vankumatult viitab ta eelolevatele kannatustele, ristisurmale ning sellele järgnevale ülestõusmisele: „Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule.“
See ei olnud lihtne ülesanne, sest mitte kõik ei võtnud Jeesust vastu ega mõistnud tema kuulutuse sõnumit. Teda kurvastas Jeruusalemma, kogu Iisraeli rahva – Jumala rahva võimetus ning soovimatus tunda ära ja võtta vastu prohveteid ja Jeesust ennast, kes on läkitatud Jumala enese poolt, et kanda hoolt oma loodu – kogu inimkonna eest. Omaks- ja vastuvõtmise asemel visatakse neid hoopis kividega surnuks. Toona oli see tavapärane karistus raskete üleastumiste, kehtivate seaduste ja moraalinormide rikkumise eest, võib ka öelda, et teistsugune olemise eest. Nii nagu prohvetid, nõnda kuulutas ka Jeesus hoopis teistsugusest, inimeste elusid, ka nende kannatusi puudutavast ja muutvast elust. Ka seda teistsugusust ei võetud vastu, ei aktsepteeritud, ei mõistetud: ei Jeesuse kaasajal ega ka nüüd, tuhandeid aastaid hiljem.
Kõik kannatuse pühapäeva pühakirjatekstid räägivad meile sellest teistsugusest: Jumala püüdlustest leevendada inimese kannatusi; räägivad sellest, millise kingituse on Jumal oma Poja kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi inimestele teinud. Kuigi inimese maises elus võib ette tulla kõikvõimalikke kirjeldamatuid kannatusi põhjustavaid olukordi, on meil lootus, et Jumal on kannatustes meiega, võime küll olla inimestest hüljatud, ent mitte kunagi Jumalast.
Prohvet Jesaja raamatus seisab: „Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud …“ (Js 65:1) ja evangeeliumist Luuka järgi loeme Jeesuse kurbusega rüütatud sõnu: „Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud ….“
Jumal on oma Poja kaudu inimeseks saanud, ent inimesel jääb tihti õige pisut puudu, et teda usaldada ja temal end kanda lasta. Raske on lihtsal juhtuda lasta. Proovigem seda siis taas ja taas, Jumala abiga, tema armust.

KaskKerstin2017

 

 

 

 

Kerstin Kask,
vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)