Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Meie ligimene

06.09.2017 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Ligimese armastamine on üks keskseid kristlikke teemasid ja enamik end kristlaseks nimetavatest inimestest väidab, et hoolib oma ligimesest. Tegelikkus näeb aga vahel välja teistsugune. Tihti märkame vaid neid, kes on meile olulised ja kasulikud, ning unustame need, kes on meie jaoks võõrad. On loomulik, et pereliikmed kannavad üksteise eest hoolt ning kolleegid või naabrid üksteist toetavad. Ligimesearmastus aga võiks tähendada rohkemat kui vaid nende inimeste toetamist, kes on meie jaoks lähedased. Ka need inimesed, kes on meist kaugel ja keda me isiklikult ei tunne, väärivad meie armastust.
Jeesus oli siin maailmas, et aidata inimesi. Ta ei küsinud abistamisel abistatava usutunnistuse ega rahvuse kohta, kõik said ühtviisi abi. Samuti süüdistati Jeesust selles, et ta aitas neid, kes olid ühiskonna jaoks patused ja halvad. Ometi leidis Issand, et nemadki väärivad abi. Jumal armastab kõiki ja kristlanegi ei tohiks pöörata selga teisele inimesele selle pärast, et vahel on ligimene meie meelest ise süüdi oma probleemides. Nii võiks ka tänapäeva kristlane olla abistamas neid, kelleni muu abi ei jõua, ja armastamas neid, keda keegi muu ei armasta.
Selleks, et jõuda abivajajani, on vaja märgata neid, kes on eluprobleemides. Tihti nad ei oska tulla kirikusse abi otsima. Kristlane võiks minna siis ise nende juurde ja ulatada oma abistava käe.
Kaido Soom

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)