Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Meie ligimene

07.09.2022 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?                                                  Lk 10:25

Selles loos ei küsita millegi vähema järele, kui vaid inimsoo igavese unistuse järele. Igavese elu järele. Seda küsib inimene, ainus olend planeedil, kes teab, et ta on surelik. Ja see teadmine ei paku rõõmu, vaid paneb edasi otsima ja küsima. Kuskil peaks igavese elu juurde pääsemise võti ometi ju olema? Ja ennäe, ongi, isegi terve kimp võtmeid! Kusagil teatakse, et kõik käib ringiratast ja inimene võib uuesti sündida läbi surma ja uuestisünni tsükli. Kuskil teatakse, et sellest tsüklist võib ka päriselt väljuda. Teatakse ka, et inimene elab edasi oma järglastes. Ja olgu pealegi, kuid ikkagi mina …! Inimene tahab selleks midagi teha … mida mina pean tegema?

Tänane lugu on nagu sibula koorimine või nagu varanduse väljakaevamine. Kiht kihilt, labidatäite haaval lähenetakse igavese elu tuumani. Ma pole ainus siin ilmas, mul on ka ligimene, keda aidata ja … armastada. Väga tähtis labidatäis! Kui see on selge, siis tuleb aga edasi kaevata! Endalegi üllatusena jõutakse tuumani. Armasta Jumalat! Kas teda peab kartma, püüda teda ära osta, ohvritega rahuldada ja meelitada õige käitumisega? Ei, teda tuleb armastada! Jumala käes on igavese elu võti, kui suudame teda armastada. Inimese käes seda õiget võtit polegi; see kingitakse inimesele armastuse läbi.

Meelis-Lauri Erikson

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)