Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie külaliste leiba anna meile tänapäev

17.09.2014 | | Rubriik: Jutlus

2Kr 9:6–15
Kord oli suur ja jõukas talu – kari oli suur ning rammus ja salved nii vilja täis, et talul oli ikka kahe-kolme aasta leib ees. Seal talus käis palju külalisi. Perenaine võttis neid kõiki lahkesti vastu – jätkus leiba omadele, jätkus külalistele.
Viimaks tüdis perenaine külalistest: «Küll oleks hea, kui külalisi ei käiks, saaks ise rohkem töö juures olla ja see, mis külalised ära söövad, jääks kõik järele.» Läks siis targa käest nõu küsima, kuidas külalistest lahti saada. Tark õpetas: «Võta aidavõtmed, viska need aida ukse eest kolm korda üle katuse aida taha, ise hüüa: «Minge, külalised ja külaliste leib!»»
Perenaine tegi, nagu kästud, ning sellest ajast peale kadusid talust kõik külalised. Aga nüüd polnud laudas enam karjaõnne ja vili ikaldus iga aasta. Viimaks olid salved tühjad ja nälg tuli majasse.
Läks perenaine jälle targa juurde oma häda kurtma. Tark kostis: «Kes külalistele annab, sel pole iialgi puudust, sest külaliste osa on ju ka loodud. Sa enam külalisi ei tahtnud, seepärast pidin külaliste leiva ühes külalistega ära saatma.»
Nüüd hakkas perenaine tarka paluma: tulgu külalised tagasi, enam ei pahandaks ta kunagi nende üle. Tark õpetas jälle: «Kui nüüd koju lähed, siis võta aidavõtmed, viska need kolm korda aida tagant üle katuse aida ukse ette ja hüüa iga kord: «Tulge, külalised ja külaliste leib!»»
Perenaine läks koju ja talitas seegi kord targa õpetuse järgi. Kohe hakkasid külalised talus käima. Ja oli perenaisel jälle karjaõnne, vili kasvas põllul, mõne aastaga olid salved taas vilja täis. Oli leiba omadel ja jätkus seda ka võõrastele.
Jumala antud annid on jagamiseks. Tema on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te ikka oleksite rikkad iga teo tarvis. See tõdemus kehtib nii igapäevase leiva kui vaimuandide kohta (1Kr 12:4–11) – needki antakse mitte isiklikuks, vaid ühiseks kasuks. See, mida hoitakse endale, roostetab ja närtsib. Jagamisse on kätketud kasvamine, paljunemine ja viljakandmine.
Thornton Wilder iseloomustab romaanis «Märtsi iidid» Julius Caesarit: «Caesar pole iial tunnetanud raha rahana, kui see lihtsalt seisab. Ta pole selles eales osanud näha tulevikutagatist või asja, millega suurustada, mingit ta isikliku väärikuse või võimu või mõjukuse tunnusmärki. Caesar tuli järeldusele, et raha on olemas nende inimeste tarvis, kes oskavad seda kasutada. Ja on ilmne, et mitmekordsed miljonärid ei oska oma rahaga muud teha kui seda kallistada või sellega praalida. Vahest tähendab see, et ta ei karda, ei karda meid ümbritsevat maailma, ei karda tulevikku, ei karda seda Varitsevat Ohtu, mille varjus nii paljud elavad. Raha omamine ja kokkukraapimine tähendab tema silmis nõrkust, veel enam, tähendab hirmu.»
Jagamine soetab tänulikkust ja rõõmu, kuid seda üksnes siis, kui jagatakse heldelt. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Sageli tõlgendatakse neid Pauluse sõnu kitsiduse õigustusena – kui annetad liiga palju, siis muutud kurvaks, aga kuna Jumal armastab rõõmsat andjat, siis anna hästi natukene! Tegelikult on lugu vastupidine – kasutuskõlbmatuks muutunud mööblit naabri kuuri alla kärutades saab küll risust lahti, aga pole sugugi kindel, et sellega rõõm ja tänulikkus kaasas käivad. Kiriku korjanduskarpi poetatud peenraha teeb kergemaks küll rahakoti, kuid mitte südame. Andmine või kinkimine üksnes välise viisakuse ja korrektsuse huvides (et teised viltu ei vaataks või et saaks kuhugi annetajate andmebaasi linnukese kirja) jätab mõru maitse suhu – see ei tule südamest ega jõua südamesse. Rõõmsaks teeb vaid niisugune kingitus, millel on väärtus nii kinkija kui saaja jaoks.
Siiras jagamises ja kinkimises väljendub Jumala ülistamine, kuulekus evangeeliumile ning osadus kristlaste, koguduste ja kirikute vahel. Apostlite tegude raamatu 2. peatükis kirjeldatakse kiriku ühtsust ja järjepidevust kui püsimist apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Liturgilise ja õpetusliku ühtsuse (õpetus, leivamurdmine, palved) taotlemise kõrval ei tohi me unarusse jätta osadust ehk solidaarsust: Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. (Ap 2:44–45) Olulisem kui panna kõik kogudused täpselt ühesuguse korra järgi jumalateenistust pidama on õppida kirikuna jagama nii vaimseid, sotsiaalseid kui ainelisi ressursse ning toetama väiksemaid, nõrgemaid ja vaesemaid.
Ehk ei ole vale paluda meieisapalve kolmandat palvet mõnikord sedamoodi: «Meie igapäevast külaliste leiba anna meile tänapäev. Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!»

Tiitus,Marko

 

 

 

 

Marko Tiitus,
peapiiskopikandidaat

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)