Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie kodupaik on taevas

27.10.2006 | | Rubriik: Jutlus

Elada nõnda, et justkui miski ei kuulu mulle, et ma ei oma midagi. See ei ole lihtne, sest inimeses on kirg omada. Soov omada on üks liikumapanevatest jõududest. Näeme vaeva, et võiksime saada üha uusi asju. Omamise soovi peetakse mõistlikuks. Õnnelik on see, kes võib ennast võimalikult paljude asjade omanikuks pidada. Apostel aga räägib loobumisest, täpsemalt kõige meile kuuluva tahaplaanile jätmisest. Mitte omandile ei pea me keskenduma, vaid sellele, millest meil on vaid nõrk aimdus, sellele, mis ootab meid ees pärast siinset elu, igavikus.

1Kr 7:29–31

Elada nõnda, et justkui miski ei kuulu mulle, et ma ei oma midagi. See ei ole lihtne, sest inimeses on kirg omada. Soov omada on üks liikumapanevatest jõududest. Näeme vaeva, et võiksime saada üha uusi asju. Omamise soovi peetakse mõistlikuks. Õnnelik on see, kes võib ennast võimalikult paljude asjade omanikuks pidada. Apostel aga räägib loobumisest, täpsemalt kõige meile kuuluva tahaplaanile jätmisest. Mitte omandile ei pea me keskenduma, vaid sellele, millest meil on vaid nõrk aimdus, sellele, mis ootab meid ees pärast siinset elu, igavikus.

Apostel ei taha sugugi öelda, et asjad, mida omame, on halvad – eks need käi elu juurde, aga need ei tohi haarata kogu meie tähelepanu, sest neil ei ole püsimist. See, mis jääb igavesti kestma, on palju olulisem. Igavik on pärl, mis on nii hinnaline, et selle eest tuleb kõik teised pärlid ära anda (Mt 13:45–46). Sellega ei ole võrdselt väärtuslikku, rääkimata sellest, et võiks olla sellest hinnalisemat pärlit. Loobuda ei ole kerge. Eriti siis, kui ollakse noor, elu on alles ees ja tundub, et maailmal on väga palju ilusat pakkuda.

Mäletan aastate eest, et mul oli vastumeelne kuulata vanemate inimeste juttu maailmaajastu otsa saamisest, lõpuaja kurjakuulutavatest märkidest ja Kristuse taastulemisest. Tahtsin veel elada ja oodata elult õnne. Ent maailma pale on sageli karm ja halastuseta – see siin ei ole õnne- ega rõõmumaa, on sageli vaev, häda ja viletsus. Nüüd mõistan juba paremini apostel Paulust, kes ütles, et tahab lahkuda sellest ilmast ja olla Kristusega (Fl 1:23), ja vanu usklikke, kes rahulikult jälgivad maailma lõpu heitlusi ja ootavad Kristuse taastulemist, et minna siit ära meie tõelisele kodumaale, palju paremale kodumaale.

Apostel Paulus põhjendab loobumist või selle maailma asjade tahaplaanile jätmist piiratud ajaga. Tõepoolest, aeg läheb väga kiiresti, päevad mööduvad lausa linnutiivul ja jälle tuleb harjuda uue aastanumbri kirjutamisega. Kõrvaliste asjadega tegeledes võime kõige olulisema kõrvale jätta. Kiusatus on suur, sest need asjad, mida omame, on meile nähtavad ja käega katsutavad. Need pärlid on n-ö meie peopesal reaalselt olemas.

Kõige hinnalisem pärl on peamiselt kiriku kuulutuses, me ei ole seda näinud ega katsuda saanud. Ainult jutu peale peame uskuma, et selline pärl üldse olemas on. Kerge see ei ole. Vanasõna ütleb: «Oma silm on kuningas.» Siis me ei peaks imestama, et uskujaid nii vähe on.  Aga Jeesus kiidab õndsaks need, kes ei ole näinud ja ikkagi usuvad (Jh 20:29). Millegipärast on Jumal arvanud: on parem, et meie ei ole näinud. Muidu Ta võiks ju hoida taevaluugid valla ja taevaelanike imeline elu oleks meile näha ja imetleda. Võib-olla on põhjuseks see, et siis jääksimegi, suud ammuli, ülespoole vaatama, unustaksime muu ja maa peal jääks kõik tegemata. Võib-olla on meid siia järelekatsumiseks saadetud, et see, kes leiab nähtamatu pärli sellest ilmast, on väärt seda ka tulevikus omama, kes ei leia, sellel pole seda ka tulevikus vaja. Me küpseme igaviku tarvis selles maailmas.

Üks meie rahva lugu kõneleb järgmist: «Kord olnud ühes külas pulmad. Õhtul, kui juba kõik pulmalised kirikust koju olid tulnud ning kui parajasti lauldi ja pruuti linutati, mõtles peigmees: «Ei tea, kui ilusad peaks taevased pulmad ning taevased laulud olema.» Samas tuligi üks võõras mees ja võttis peigmehe taevasse kaasa. Taevane koor laulis ühe salmi. See oli nii ilus, et peigmees palus neil veel ühe salmi laulda. Laulsidki ja veel ilusamalt. Peigmees palus kolmandat salmi. Ei tulnud talle meelde tema pruut ega pulmalised ega selle ilma tegemised ja toimetused. Taevase laulu kõrval need kahvatusid ja kaotasid igasuguse tähtsuse.»

Jutt ütleb, et peigmees oleks taeva jäänudki, kui tema saatja poleks teda poolvägisi maa peale tagasi toonud. Siis aga selgus, et küla oli täis võõrast rahvast, ei kedagi tuttavat, sest taevakoori kolm salmi olid kestnud maaelanike jaoks kolmsada aastat. Kui kujutlematult ilus pidi see laul olema, et ei märgatud kolmesaja aasta möödumist!  Kui mõni arvab, et taevas on üksluine ja igav, siis see lugu viitab vastupidisele: seal on nii imeline, et ajataju kaob täiesti.

Seepärast peame hoiduma, et selle ilma asjad meid ei  kammitseks nõnda, et meis ei ole ruumi taevastele asjadele. Peigmehel omaenda pulmas au ja tähelepanu keskel oli aega mõelda taevastele asjadele. Mõelgem enam sellele, mis on ülal, ega tegelgem kogu aeg ainult sellega, mis on all maa peal, sest «…meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast» (Hb 13:14), «…meie kodupaik asub taevas…» (Fl 3:20).

Image
Kristiina Jõgi
,

Vigala koguduse õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Meie kodupaik on taevas”

  1. Külaline ütleb:

    et peaasi, et mina saan õndsaks MINAAA!

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)