Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie jõud ja vägi peitub Jeesuses

27.10.2021 | | Rubriik: Jutlus

Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.            Jh 15:1–5

Maailm on muutunud globaliseerumise ja infotehnoloogia arengu tulemusel erakordselt väikeseks ja erakordselt kirjuks. Meid ümbritsevas erinevate ilmavaadete, meelelaadide ja käitumismallide rägastikus vajame hädasti midagi ühendavat. Vajame midagi, mis oleks suurem kui ühe inimese või isegi ühe rahvakillu ilmapilt, midagi, mis ühendaks ja lepitaks. Kõik igatsevad, et keegi lõimiks kokku nende purunenud hinge, seejärel perekonna ja kogukonna, kiriku ja riigi, iga kontinendi ja maailma ning lõpuks kogu nähtamatu ja nähtava universumi. See, mida igatseme täna, oli ka reformatsiooni algatajate igatsus pisut enam kui pool aastatuhandet tagasi. Sooviti tunnistada ühist piibellikku usku Jeesusesse Kristusesse.

Martin Lutheri kuulsast 95 teesist kõige esimene kõlab tänagi väga asjakohaselt: „Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles „Parandage meelt“ jne, siis tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.“

Kristlastena vajame meeleparandust, et minna erinevate kirikute ja koguduste liikmetena, Kristuse jüngritena, edasi ühisel teel. Me vajame viljakandmiseks puhastamist, et saaksime kanda veelgi enam vilja, nagu kõneleb Jeesus evangeeliumitekstis viinapuust, selle oksast ja vilja kandmisest.

Jumala sõna on suur ülesehitaja, teenäitaja ja lepitaja. Just pühakirja jätkuv uurimine ja tõlgendamine Jumala armust lähtuvalt on võimaldanud lepitada lõpuks ka neid, keda pühendumus Kristuse teenimisel on aegade kestel omavahel tülli ajanud. Selle leppimise sümboolseks ja nähtavaks märgiks on näiteks katoliku ja luteri kirikute lähenemine teineteisele ja ülesehitav dialoog viimase poolesaja aasta kestel.

Arendades edasi Jeesuse metafoori oksast ja puust, võime tõdeda, et Kristuse kirik 2000-aastase puuna ei oma ainult arvukalt oksi, vaid on mitme tugeva haruga võimas puu. Kirikupuu sügavatest juurtest eralduvad iseseisvad suured ja võimsad harud, mis üheskoos moodustavad puu võra. Mõeldes Kristuse kiriku oikumeenilisele mitmekesisusele võime selle puu küljes näha nii erinevaid paralleelseid harusid kui ka vanemaid ja nooremaid oksi. 

Kristuse kirikul kui mitmeharulisel tugeval viljapuul on võimalus kaua kasvada ja enda omanikule rõõmu tuua ainult siis, kui tema kõik harud on terved ja kannavad vilja. Samas, see puu vajab jõudu ja väetist, milleks ongi meeleparandus ja sellega kaasnev Jumala arm. Meeleparanduse nähtavaks vormiks on kindlasti ka oikumeeniline koostöö ning kirikute ühised pingutused kristliku osaduselu teel ühtsuse ning Jeesuse igatsetud tõotuse, „et nad oleksid täielikult üks“ (Jh 17:23) poole. Ja ühtne Kristuse kirik mitmeharulise puuna tõepoolest ka on. Kuna tegemist on samast juurest sirguva tüve okstega, kannavad kõik oksaharud ka sama vilja – usku, mis sünnib evangeeliumi kuulutusest ja sakramentide jagamisest.

Inimkonnale on meeldinud elada oma tarkust ülistades. Aga kõigest nutikusest hoolimata ei ole inimesed olnud suutelised looma lõpuni õiglast ühiskonda. See kõneleb meie puudulikkusest ja patususest. Kui seisame silmitsi olukorraga, milles kõigest väest ja heast südamest tahaksime ristirahvana ulatada üksteisele leppimise märgiks käe, kuid see jääb ikka veel lühikeseks, on parim lahendus tõsta silmad taeva poole ja anda endale aru – me vajame püsivalt Jumala abi. Meie jõud ja vägi peitubki ainult Jeesuses Kristuses ning temaga ühenduses püsimises. 

Meie ise erinevate kristlike kirikute ja konfessioonide liikmetena, erinevate kirikupuu harudena võime üksteisele hinnanguid andes öelda, et oleme üksteisele piisavalt lähedal, et oksad põimida, või, vastupidi, liiga kaugel, et suuta üksteiseni sirutuda, kuid Kristus viimse taevase valitsejana annab lõpliku hinnangu. Me teame siiski, milline oli tema soov, kui ta ütles: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“(Jh 5:5) 

Kristlike kirikute teekond täieliku osaduse poole jätkub ainult siis, kui oleme ühendatud Kristuses. See on võimalik ainult läbi meeleparanduse, leppimise ning toetumise Jumala armule. Aamen.

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)