Meie igapäevane leib ja muremõtteid selle ümber

Jh 6:1–15
Meie tänavune aasta on astumas augustikuusse. Väljade kohal voogab küpse vilja lõhn. Päevast päeva pöörlevad põldudel lõikusmasinad. Terade tee viib viljahoidlatesse ja veskitesse. Ning kauplustesse ja kodudesse jõuab uudseleib – pruun, pehme, lõhnav ja maitsev.
Põlised põlluharijad, Mulgimaa muhedad mehed, kutsuvad leiba kodude kuningaks, toitude tsaariks. Tõesti, selle kõrgelennulise tiitli võib anda tänapäeva tehaseleibadele küll, kuigi minu arvates väärib seda nime eeskätt emade ja vanaemade tareahjus kapsalehel küpsetatud leib. Pool sajandit pole ma seda leiba enam saanud ega söönud, aga selle maitse on senini suus.
Meie igapäevane leib kutsub esile mitmesuguseid mõtteid ja mälestusi. Läbi aegade on maailmas leivast ju ikka puudu olnud. On praegugi. Isegi veel rohkem kui kunagi varem. Nälgijate arv ulatub sadadesse miljonitesse. Kõige kurvem ja kohutavam on see, et kõige enam on just nälgivaid lapsi.
Kuidas küll oleks vaja Jeesus Kristust, kes viie leiva ja kahe kalaga toitis tuhandeid. Kuidas küll oleks vaja, et leiduks jõude, kes Kristuse kombel tahaksid ja püüaksid sama teha. Mõtlen siinkohal valitsusi ja parlamente, liite ja ühendusi ning muidu rikkaid.
Hoogu võetakse vaeste abistamiseks omajagu. Plaane peetakse pidevalt. Mõndagi ju tehakse, muidu oleks olukord veelgi halvem.
Aafrika on hädas. Aasia anub abi. Muidugi on sealne leivapuudus suur. Ent konkreetselt iga perekonna olukorda arvestades on traagikat väga palju ka meie kodumaal. Milleks vaielda ja asjatult aega viita rehkendades, kui palju on meil kodutuid lapsi või hädas olevaid kodusid, peresid, inimesi.
On vaja midagi teha nende jaoks, nende heaks. Saja krooni võrra baaspensioni suurendades ei lahenda pidevas elukallidustõusus tegelikult midagi. Ja et laste abiraha on aastaid nii väike, on lausa kuritegu. Kuhu kadus lastele koolkodude ehitamise plaan?
Samal ajal kulutatakse vahendeid ebaperemehelikult, mõttetult ja kuritegelikult. Raiskamine, riisumine, ülemaksmine. Miks meil on nii palju ameteid ja ametnikke, ministeeriume ja maakondi, omavalitsusi, nõukogusid ja nõunikke, komisjone ja konsultante?
Miks makstakse osadele inimestele muinasjutulisi palku ja preemiaid, kui selle arvel võiksid kas või seda igapäevast leiba saada tuhanded vaesed? Kõnedest ja kaastundest üksi on vähe. Kõned ei täida kõhtu. Tegusid on tarvis. Tõelisi tegusid Kristuse kombel. Kristus ju ei tundnud tühja kõhu kannatajatele ainult kaasa, vaid käskis neile leiba jagada. Kalugi lisaks.
Eesti on kristlik maa. Elagem siis kristlastena, valitsegem riikigi kristlastena. Palume kõige pühama palve sõnadega: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.» Palugem taeva abi ja õnnistust, et see nii nõnda sünniks. Järgigem Jeesuse eeskuju.
Kalev Raave, emeriitõpetaja