Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Meie ema lugu 100 aastat Senta Toominga sünnist 3. osa

28.03.2012 | | Rubriik: Järjejutt, Persoon minevikust

Senta Toominga 65. sünnipäeval 1977. a.Erakogu
3.

Viljandis 1949–1967
Pärast põllumeheelu Harju-Jaanis sai isa nüüd täie jõuga Viljandimaa praosti ja Pauluse koguduse õpetaja tööle pühenduda. Samal suvel sai ema koguduse organisti-asjaajaja kohustused, vajadusel sõitis isaga kaasa ja mängis mitmes maakoguduses.
1953. a sügisel alustas ema tegevust koguduse naiskooriga, esimene lauluharjutus peeti meie kodus. Jõuluõhtul laulis 18-liikmeline koor neli laulu. Koor kasvas ja repertuaar täienes. Järgnes aktiivne muusikategevus: laulmised kirikupühadel, kontsertjumalateenistused, ka külalisesinejatega, prof Hugo Lepnurme toel ja osavõtul.
Selleaegsed organistid, enamuses õpetajate abikaasad, said koolituse usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonnas. Ema õppis seal kaugõppe teel aastail 1955–1958. Eksamite järel sai ta kutseliseks organistiks.
Meil oli seitsmeliikmeline pere Idu-vanaemast (isa ema Miina Tooming) väikevennani. Emal jätkus perenaisetöö ja turul-poes käimiste kõrval kõigi jaoks asjalikku-rõõmsat toetust ja aega. Oma aias jätkus tööd mõlemale. Isal olid peale selle ka kohustused kaevuvee ja küttepuude toomisest ja ahjude kütmisest elektritöödenigi. Ema rajas lillepeenrad nagu Harju-Jaaniski. Kolm suuremat last jõudsid õpingute järel tööle asuda ja pered luua, ka Peeter jõudis juba inseneriõpinguteni. Ega me sellepärast ema-isa hoolest ilma jäänud. Memm võttis paljuks mahti uneaja arvelt – hommikul esimene, õhtul viimane. 1960. aastal said nad vanaemaks-vanaisaks.
Töö Viljandis kestis 30. novembrini 1967. Isa oli siis juba Tallinnas – kirikukogu valis ta 12. oktoobril peapiiskop Jaan Kiivit seeniori töö jätkajaks.

Tallinnas 1967–1982
Tõsiseks rõõmuandvaks katsumuseks oli isa toetamine tema karjasetöös. Mõnda aega töötas ema instituudi muusikaosakonnas õpetajana. Ta sai kutse Tallinna Jaani koguduse naiskoori juhatama. Jätkus rõõmu ühislaulmisteks sõpruskooridegagi, ka Viljandi Pauluse kirikus. Ema jätkas koorijuhitööd ka pärast isa surma 5. oktoobril 1977.
Tallinna Jaani kiriku 1978. a jõuluõhtu meeleolus kirjutas ta oma Viljandi laulusõpradele 25 aasta tagust sündmust meenutades: «Meie esmakordsel esinemisel oli ka Viljandi kirik kirikulistest tulvil ja oli imeline rõõm tunnetada, et tohid veidikenegi kaasa aidata inimhulgale jõulusõnumi kuulutamisel.»
Jah, need ammused jõuluõhtud on eriliselt hinges helisemas – kui olime laulnud «ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta», ei raatsinud paljud meist veel lahkuda ja selle rõõmuga mängis ema orelil jõuluviise veel ja veel.
Viimati juhatas ta koori 1980. a varahommikusel ülestõusmispühade jumalateenistusel, kui solistina oli kaastegev Mare Jõgeva.
Üksijäänuna luges ema sageli isal sõjateel kaasas olnud Uut Testamenti. Selles on isa paljud kirjakohad punase pliiatsiga alla jooninud. Seda raamatukest olid ka sõjakaaslased lugemiseks palunud.
Ema suri 28. detsembril 1982 oma viimaste aastate kodus Lasnamäel ja puhkab isa kõrval Metsakalmistul.
Järelhüüdes haual ütles kauaaegne Harju-Jaani koguduse organist Johannes Betlem: «Ta võitis maainimeste südamed.» Johannes oli üks meie isa esimestest Harju-Jaani 1935. a aprillikuu 28 leeripoisist.
Ajalehe Kotimaa mälestussõnumis 6. jaanuaril 1983 meenutas Matti Hakkarainen külastusõhtuid peapiiskopi kodus Lasteaia tänavas soome ja eesti lauljate ühislaulmistega ja muljeid meie ema-isa rajatud lilleaiast.
Ehkki meie memme elu polnud kerge, ei nurisenud ta, tegi kõike rõõmuga ja teisigi sellega nakatavalt. Leidus küllalt õnne ja õnnistust. Elutule teekond jätkub, meie oma perest oleme sel teel nelja põlvkonnaga. Oleme tänulikud kõigile oma vanemate kaasteelistele.
On rõõmustav, et Tallinna Jaani koguduse naiskooris on lauljaid, kes ka Senta Toominga juhatusel laulda said. Tema mälestuseks laulab koor palmipuudepühal, 1. aprillil.
(Lõpp.)
Tõnu Tooming

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)