Esileht » Arvamused » Kolumn »

Meie elukanga lõimed

07.10.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Aeg-ajalt püütakse inimesi imestama panna selle üle, et mõne inimese nägu sarnaneb väga mõne teise inimese näoga. Kusagil leidis keegi kellegi teisiku. Maailmas on miljardeid inimesi ja nende mitme miljardi hulgas olevat kaks, kelle näod olevat sarnased. Äkki peaks imestama hoopis seda, et selle maailma miljardid näod on erinevad?

Jumal on hämmastav Looja – ainu- ja erakordse looja.

Istusin neid mõtteid mõeldes ja kirja pannes Viljandimaal vanameister Anu Raua vaipade kudumise kambris. Suurtel lõimedel oli valmimas kolm väga erinevat vaipa. Ühel kujutab looja loojangut Soomemaa kaljude vahel, teisel Eestimaa kõrgeimat, ligi poolesaja meetri kõrgust sinitaevasse sirutuvat mändi, mille all inimlapsed ja tüvel rähnid. Selle juures on kunstniku read: 

Kes muu kui seemnepuu on Ootsipalu mänd

ei mingi vana känd, vaid vägev mastimänd.

Ta ladvast pudeneb kui kulda,

seemneraasukesi viljakasse mulda.

Sirguda, kõrguda, kõikuda, 

nõtkuda, taevasse lõikuda.

Tuul on nii vali, torm on nii karm.

Mitte murduda, mitte kukkuda, mitte hukkuda.

Hoida juurt maas ja latva taevas.

Ikka kõrguda, mitte nõrkuda,

edasi kasvada pilvepiirini, teise ilma väravani, 

taevatähe säravani.

Kolmandatel lõimedel meri ja laev ja sellegi juures looja mõtted: 

Otsas häda, otsas vaev, randa tuli valge laev

Sa tule laeva pardale ja sõida üle sinivee – 

otse taevarannale.

Istun vaipade kudumise toas vanas tugitoolis. Mu ümber on väikesed ja suured korvid ja kotid eri värvi lõngakeradega. Sajad lõngakerad, tuhanded meetrid lõnga ootamas lõimedele asetamist, oma õigele kohale panemist.

Keegi asetas kord kusagil üles ka meie elukanga lõimed, veeretas selle ümber ääretult palju eri värvi lõnga. Määras vaid lõimede pikkuse ja pani juurde kavandi sellest, milliseks Tema meid mõtles. Meie vanemad alustasid kudumist, paljud teisedki aitasid kaasa ja siis tuli aeg meil hakata valima erinevate lõngade, mustrite vahel. 

Looja lootis, et see, mida me koome, hakkaks veidigi sarnanema sellega, milliseks Tema oli meid luues mõelnud. Kurvastas, kui läks teisti. Rõõmustas, kui kudujad taipasid Temalt küsida, tajusid kohati ka täpselt ega hakanud kopeerima teiste kudujate töid. Looja lootis ja loodab, et igaüks meis muutuks ainukordseks, unikaalseks. 

Taevatähti oli Tema nii loonud. Meie näodki – miljardid näod lõi ta erinevad. Kuid taas ja taas ehmus. Ehmus pisut, kui nägi poissi, kes istus juuksuritooli ja näitas juuksurile kuulsa jalgpalluri pilti ning ütles, et tahab täpselt samasugust soengut kui temal. Kohkus enam, kui nägi täiskasvanud inimesi, kes lasid oma näos ja kehal nii mõndagi ümber teha, lõigata, täiendada, sest neile ei meeldinud ainukordsus, unikaalsus. Nad soovisid muutuda – saada sarnasteks täna ilusaks arvatud kuulsustega.

Ma ei tea, kas Jumal loobub kord ainukordsete loomisest ja hakkab oma loomingut valmistama koo­pia­masinates või hiigelsuurtes Hiina tehastes.

Loojast kaugenevad ini­mesed muutuvad ühe­su­gusteks ja nad ei talu eri­nevat. Nad tunnevad end turvaliselt, kui on teiste sar­nased, ja nõuavad teistelt­ki ainulaadse mahasalgamist, üm­bertegemist. Nad ei tai­pa, et ühesuguste hind lä­heb alla, väärtus langeb, et koopiast keegi nii palju ei hooli kui ainulaadsest originaalist. Sarnaste mass on manipuleeritav. Neile on lihtne maha müüa meeletutes kogustes sarnaseid tooteid, panna tegema, ütlema, mõtlema mõttetu­si, hävitama endasugustest erinevaid.

Looja loodab meid ainukordseteks. On mõistlik püüda taibata Tema tahet – saada selliseks, nagu Tema on meie elukanga lõimi üles seades meid mõelnud. Siis kestame kaua – kestame üle oleviku terve igaviku.

Psalmist on kord öelnud: Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? (Ps 8:4–5) 

Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi. Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti. Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas. (Ps 139:13-16)

Anu Raud on hiljuti kirjutanud:

Elu teljel elu lõng lõime vahel lõngapõim.

Kangajärg on sinu ees, sina tema peremees.

Surnuk, süstik, otspool – kudumine sinu hool

Kood kanga tõsitumeda nii sügava ja sumeda,

Siis sekka mõne rõõmsa rea ja vahel teed ka mõne vea.

Siis harutad ja jälle kood – nii elukangaga on lood

Igal aastal tubli vaksa elukangast pikemaks

Sellel aastal veidi enam ja et ka muster oleks kenam.

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

kolumnist

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)