Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie annid annab meile Jumal taevas

28.01.2015 | | Rubriik: Jutlus

Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: «Tule kohe siia ja istu lauda!»? Eks ta pigem ütle talle: «Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!» Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha. (Lk 17:7–10)

Kindlasti oleme elus kuulnud meile öeldavat: kas sa ise ka usud, mida räägid? Mäletan kord Hiiumaal meest, kes arvas, et ma ei usu, mida räägin kirikuõpetajana. Muidu oled tubli mees – nii ta arvas. Tookord sai vastatud, et kui ma ei usuks, mida räägin, siis ei saaks ma kirikuõpetaja ametit pidada.
Mees ise väitis, et on kommunist. Seda meest teades ütlesin jälle talle, et temagi on tubli mees, aga ma ei usu, et ta on kommunist. Seda küll mitte. Nii meie, inimestega, on – meie kohta arvatakse ja meie arvame teistest. Vahel on see õige, vahel mitte.
Aastatega muutuvad vahel ka meie arusaamad. Peame korrigeerima oma suhtumist tõekspidamistesse, millest oleme elus kinni pidanud. Hakkame kahtlema ka enese arusaamades, eriti kui teised meid kritiseerivad. Nii me siis hakkame otsima tunnustust. Eelkõige seepärast, et olla kindel, et tee, mida käime, on õige. Sammud, mida teeme, on suunatud eesmärgi poole, mille oleme kunagi enesele seadnud. Kristlastena peaks meil olema eesmärk jõuda igavesse koju.
Tänane kirjakoht kutsub meid alandlikult teenima selles ametis, mis kellelgi on.
On üks vana lugu Preisimaa kuninga Friedrich Suure ajast. Kuningale tehti kord kirjalik avaldus, milles taheti ühele sõdurile anda teenitult ordenit. Friedrich Suur kirjutas selle paberi servale lühidalt: «Ei saa ordenit! Tegi seda, mis tema kohus ja kord oli.»
Kui me seda lugu Jeesuse sõnadega alandlikust teenimisest võrdleme, siis on selles näha paralleele. Mõnel meist tekib võib-olla küsimus, kas saab seda tänapäeval nii öelda ja ka mõista. Kui ma oma töö korralikult ära olen teinud, kõik paberitöö on kirjutuslaualt ära saadud, töökoht on ära koristatud ja puhas, kodused toimetamised tehtud, jutlus kirjutatud, siis tohin ma ju ometigi enesega rahul olla. Ja kui ülemus ning töökaaslased mind ei kiida, siis tohin ma vähemalt ise endale kiitvalt õlale patsutada ja öelda: «Hästi tehtud! Sa oled ikka päris tubli poiss.»
Meil antakse ka kirikus ning ametiasutustes, firmades jm ordeneid ja tunnusmärke tubli töö ja ettevõtmiste eest. Kas aga seda on vaja? Kas ei vii see meid sihist ja eesmärgist kõrvale? Äkki eesmärk ähmastub? Kas ei tee väline tunnustamine meid edevaks ja ennast imetlevaks, ligimese asemel alati iseennast esile tõstvaks ja ette toovaks.
Kuidas jõuame Jeesuse sõnade juurde? Apostlid paluvad Jeesust ennast usus tugevdada/kinnitada. Ei ole mõeldud ilmalikke asju, mida saab teisiti näha ja mõista, vaid siin on mõeldud usaldust Jumalasse. Jeesus tunneb seda ohtu meie südametes, et me toome Jumalale ette asju, mis me oleme teinud. Kui asendamatud ja tublid oleme olnud. Seda on näha, kui inimesed ei taha teenitud vanaduspensionile jääda. Võiks ju ka noorematele võimaluse anda ja olla oma küpsusega noorematele toeks. Aga ei. Ikka mina ise olen see kõige sobivam ja keegi teine nagunii ei saa ilma minuta hakkama.
Ometi ei saa me ju oma tublidusega ja heade tegudega Jumalale muljet avaldada. Ma usun, et meie nooruspõlve tugevus või arusaamad või vägi saaks kahjustatud, kui me aja möödudes laskume eneseimetlusse. See võiks ju nii kõlada. Eneseimetlus. Oleme Jumala loodud. Kuulutame Kristuse kirikut. Aga me vajame nii väga tunnustust. Vaatamata sellele, et teame, et Jumal on see, kes meile annid annab. Mitte meie ise. Kas on meil mõtet või vajadust vanemas eas kibestuda? Kindlasti mitte.
Meenub jälle, kuidas professor Tennmann arvas, et õpetaja Vello Salumist saab piiskop, ometi ei saanud ja keegi teine ei ole väidetavalt sama arvanudki. Ometi on Vello Salum jätnud nii kivikülvi kui ka kindlasti sügavad künnivaod armastatud Eestimaa eri paikadesse. Ka inimsüda­metesse.
Jumal peaks ju siis kõik selle, mis on halvasti läinud ja möödunud, vastukaaluks tooma. Alles jääks ainult kasutu ja haletsusväärne olek. Jumal laseb endale muljet avaldada ainult läbi selle, kui me usaldame Jeesust Kristust, kes tegi kõik, et me elaksime igavesti.
Taevane Isa, aita meid, et me ikka ja jälle saaksime aru, et me ei saa ise enda läbi päästetud, vaid et me läbi Sinu poja päästetud oleme. Aamen.

Jalaksas,Jaanus2012

 

 

 

 

 
Jaanus Jalakas,
Kuusalu koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)