Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie abi tuleb Jumala käest

08.01.2003 | | Rubriik: Jutlus

Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi? Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa.
Ps 121:1–2
Oleme lõpetanud jälle ühe lehekülje oma eluraamatus. Meie ei saa sellel leheküljel enam midagi muuta, mis me oleme teinud, head või halba oma kodus, perekonnas või oma ühiskonnas. Lahkunud aasta on viinud selle eluraamatu lehekülje taevase peremehe, igavese Jumala juurde.
Oleme alustanud uut aastat. See on jälle uus lehekülg meie eluraamatus. Araabia vanasõna ütleb: «Iga päev on lehekülg sinu eluloos.» Kirjutame selle tõesõna oma elutoa ukse kohale, kust läheme oma päevatööle ja kust tuleme jälle tagasi, siis see sõna meenutab meile, mida kirjutame igal päeval oma eluloosse, kas Jumala austust ja inimsuse teenimist, kas armastust, sõprust ja üksteisemõistmist kodus, abielus ja väljas või kirjutame viha, vaenu ja pisaraid.
Praegune rahutu segaduste aeg kohustab meid eriti mõtlema, kuidas me peaksime elama. Apostel Paulus ütleb: «Pidage aega kalliks, sest päevad on pahad!» (Ef 5:16) Demooklese mõõk ripub inimkonna pea kohal. Maailm on rohkem segamini paisatud kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Jumalavastased jõud organiseerivad kõiki võimalikke relvi ja vahendeid veel järelejäänud vaba maailma vallutamiseks.
Kui kuningas Taavet põgenes oma vaenlaste eest, otsides varjupaika orgudes ja mäekurudes, siis ta tõstis oma silmad üles mägede poole ja hüüdis: «Mu abi tuleb Jumala käest, kes on teinud taeva ja maa.»
Meie näeme, kuidas praegusel ajal kõik orjastatud rahvad tõstavad ka oma silmad Jumala poole paludes, et Jumal kui rahvaste Ülemvalitseja juhiks inimajaloo käiku nõnda, et nad võiksid saada jälle vabaks orjaisandate võimu alt. Selle lootuse ja igatsusega oleme ka meie astunud uue aasta teele.
Kuid pöörame nüüd oma mõtted ja tähelepanu uueaasta tähendusele. Uus aasta kui uus lehekülg meie eluloos küsib meilt: «Mis on sinu eesmärk eeloleval aastal ja kaugemas perspektiivis?» Meie eesmärk ja meie elu otstarve ei seisne mitte selles, kuidas me saame oma elu kindlustada ainult majanduslikult ja materiaalselt.
Eesmärgiks on see, mis annab meie elule sügavama tähenduse ja kõrgema ideaali. Vene kirjanik Dostojevski on ütelnud: «Elu lämbub ilma kõrgema eesmärgita.» Piibli tõdede valgusel peab inimese maine elu olema ettevalmistus igavesele elule. Selleks on Jumal andnud inimesele igavese elu tõed oma Poja Jeesuse Kristuse elu ja õpetuse kaudu.
Me peame kasutama meile antud elu Jumala austamiseks ja inimeste teenimiseks. See annab meie elule kõrgema ja sügavama tähenduse. Seneca, vana Rooma filosoof, kirjanik ja riigimees, kes elas ristiusu esimesel sajandil, on ütelnud: «Elu, nagu salmigi, ei hinnata mitte tema pikkuse, vaid sisu järgi.»
Kuulus inglise vaimulik Leslie D. Weatherhead on jutustanud ühest mehest, kes olles lähenemas surmale, kutsus Weatherheadi enda juurde. Weatherhead püüdis surijale rääkida väga hellalt ja tundeliselt Jumalast, usust ja hingest. Mees ütles kibedusega: «Ma olen elanud väga askeldusrikast elu. Mul polnud kunagi aega mõtelda nende asjade peale.»
Ta ei kasutanud ühtegi pühapäeva selleks, et anda oma hingele vaimutoitu. Tema tee jumalakotta oli rohtunud. Ja nüüd lähenedes surmamajesteedile, hakkas nälginud hing kisendama.
Kuningas Taavet elas tihti hädaohtlikus olukorras, kuid tema südame ankruks oli usaldus Jumala vastu. Isegi ta elu kõige pimedamatel päevadel võis ta laulda ja kiita Jumalat: «Mu abi tuleb Jumala käest.»
Suurelt leidurilt Thomas A. Edisonilt, kes leiutas elektrivalguse maailmale ja palju muud, küsis kord ta naine: «Ütle mulle, kust sa saad kõik need ideed, millega sa lahendad oma probleemid?» Suur leidur tõstis naeratades oma käe üles ja näitas taeva poole: «Sealt tulevad kõik ideed.»
Kui tõstame silmad Jumala poole, valgub meie hinge rahu ja valgus ning Jumal aitab meid üle ka meie raskustest ja probleemidest. Keegi usklik on väljendanud oma usutunnistuse sõnastuses: «Kui sul on ka raske, nii raske, väsinud mõtetest süda ja pea, siis magama heites ja tõustes ja uneski sõnu neid tea: mu õnn ja abi tuleb Jumala käest, kes on teinud taeva ja maa.»
Jumalalt antud uus armuaasta kohustab meid elama väärikat elu, et me võiksime seista kord Jumala ees, kus me peame andma aru oma maapealsest elust. Olgu meile hoiatuseks prantsuse proosakirjaniku George Sand’i (Baronne Dudevant) sõnad: «Me ei saa ühtainustki lehte välja tõmmata oma eluraamatust, kuigi võime kogu raamatu tulle visata.»
Kõik need elulised tõeterad juhivad meie tähelepanu meie eluaastate tõsidusele. Teeme targasti, kui uuel aastal koome elukangasse väärtusi nagu armastust, rahu, lahkust, headust ja alandlikku meelt oma kodus, abielus ja ühiskonnas, siis on meil süda, mis kunagi ei kalgistu, rõõmus meel, mis kunagi ei väsi, ja käitumine, mis kunagi ei solva kaasinimest. Teeme Kristuse oma elu ülimaks juhiks ja hingepäikeseks. Aamen.
Elmar Pähn
Jutlus on ilmunud kogumikus «Kristus on maailma valgus» (Toronto 1990) ja on avaldatud lühendatult.


Elmar Pähn sündis 18. novembril 1908. a Võrumaal Nursis. Ordineeriti 14. aprillil 1935. a, teenis Urvaste kogudust. Lahkus koos perega Eestist 1944. a sügisel, 1950. a jõuti Saksamaa kaudu Ameerikasse. Seal asutas mitu luterlikku kogudust: esimene Baltimores, siis Buffalos ja Chicagos, teenis nende koguduste kõrval pikka aega ka Clevelandi kogudust.
Eesti vabanenud, sai Elmar Pähn külastada Urvastet. Suri 5. novembril 1991. Torontos.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)