Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Mehis Puparti vaimuannid: kannatlikkus ja südameheadus

14.11.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Torma koguduse õpetaja Mehis Pupart (48) on loomult erakordselt tagasihoidlik. Ajakirjanikuga kohtumise eel on ta end aegsasti «relvastanud» Torma ajalooliste väärtustega, mida näidata ja millest pikalt jutustada. Enda kohta suunatud küsimustele vastamise lükkab ta meelsasti edasi.

Tõepoolest, Tormas on, mida teada saada ja üle vaadata – seal on kasvanud Carl Robert Jakobson, Torma kirikus on möödaminnes peatunud isegi Katariina Suur, pühakoja tornis on filmitud tuntud kaadreid Arvo Kruusemendi «Kevadest». Vaimustavalt suur pastoraat, kus mitmes ruumis väiksed altarid, kaunis kirikuaed omapärase väravaga, kabel …
Õpetaja Pupartit ongi ülimalt huvitav kuulata, palju parem kui mõnd tobe-rahvalikku giidi. Enne vaimulikule tööle asumist õppis ta Tartu ülikoolis ajalugu ja seega on Eesti kultuurilugu talle mõistetavalt ka palju selgem, kui mitmele teisele koguduseõpetajale olla võiks. Aga ta tõesti viilib, kui temast endast juttu teha. Vist meelega. Õnneks on Eestis inimesi, kes temaga töö kaudu tuttavad.

Saab hakkama ja mõistab
Ühes oma eelmises töökohas Saaremaal töötas õpetaja Pupart vaimust vaestega. Teda meenutatakse hea sõnaga ja vaadates praegu tema kannatlikku võimet väga erinevate inimestega suhelda, nähes, milline empaatia temast tulvama hakkab, niipea kui esitatakse hinge vaevav küsimus, tekib tahtmatult mõte, et see, kes hullukestega hakkama saab, tuleb toime küll igasugustega – eks meil kõigil ole oma väike kiiks.
Temaga suheldes ei teki mitte sekundikski tunnet, et oled teinud midagi valesti, et sind võidakse mitte mõista. Isegi kui ta sõnades küsimuse üle kordab või inimlikult ütleb, et mõni teema on talle võõras, siis samal ajal hoovab temast niisugust armastust ja sallivust, mis tekitab lapsepõlve taaskogemise tunde. Muretu ja õnnis – keegi teine kannab kas või korraks su koormat.
Palun mitte valesti aru saada – sallivus ei ole võrdne kõigesöömisega, kõige talumisega. Mehis Pupart, kes muidu seltskonnas eelistab olla seinaga ühte karva ja vaikida, mõjub unistavalt mittemidagiütlevana, oskab vajalikus olukorras väga selgelt öelda välja oma vaimulikud seisukohad ja, kui vaja, ka operatiivselt tegutseda. Temas tärkab tegusus, silmi ilmub eriline sära, lausa teine vaim, kui küsimus teda erutab, kui ta tunneb, et saab edastada vaimulikku sõnumit ja kui on võimalus pakkuda hingelist tuge, kui seda tõepoolest vajatakse.
Tõesti imelik – mitmed õppinud inimesed, kutselised psühholoogid ei oska nii mõjuda nagu tema. «Hingehoiu oskus, kannatlikkus on arvatavasti vaimust antud annid minule, ja midagi tuleb ju kogemustega ka,» arvab ta lõpuks vaikselt. Ta teab ka ise, et ligimese hingeline toetamine tuleb tal välja ja et siis täidab teda jõud.

Inimene vajab hingekosutust
Kord ühel reisil pühale maale panid seda tähele isegi täiesti võõrad inimesed, üldse teadmata, et Mehis on kirikuõpetaja. Nad esitasid muudkui uusi küsimusi, kui märkasid, et mees tunneb Piiblit, lõid silmnähtavalt nurru tema soojas läheduses.
Araabia kaupmehedki rippusid tal sõna otseses mõttes nööbi küljes, isegi ei püüdnud kaubitseda, ei – hea inimese ligidusest ei tahetud lihtsalt lahkuda. Nad pärisid ja rääkisid nagu eestlasedki, märkamata, et ta ei saa igast sõnast ehk arugi. «Jah, jah, see on töesti nönda, yes, yes,» vastas Mehis kogu aeg tasa, rahustavalt oma laulva saarlasehäälega. Murdekõla eripära rikastab ta kõneviisi. Ta võib rääkida mida tahes, sõnad on väga head, aga sellega kaasas käiv hingesoojus veelgi tugevam.
Galilea järvel pidas Mehis sütitava jutluse Peetrusest, kuidas too Jeesust esimest korda kohtas ja kuidas siis kõik arenes. Nii hingestatult, et kõnest hoovav kiirgus puudutas ka paadis olnud võõramaalasi. Nad jäid vaiki ja hardaks. Pärast seda ei pääsenud ta küsimustest ja ega vist soovinudki. Sõnumit kuulutada on kristlase kohus, ütleb Mehis.
Ilmalikele inimestele on tavaliselt ähmane pärispatu ja üldse patu mõiste. Õpetaja Mehis Pupart ei rääkinud pattu ümmarguseks, nagu tänapäeva inimene tavaliselt endale teeb. Aga ta ütles, et meie eest on andeks antud ja kui vaid me ise seda kogu südamest tahame, siis vastatakse meie palvetele.
Reisi lõpus tunnistasid kaks seni end ateistiks nimetanud inimest pühal maal ärganuks, ja näis, et õpetaja Pupartil oli selles oma roll. Jälle – hingekosutust vajab inimene rohkem kui teadasaamist, millises järjekorras on apostleid kabeli lae­maalil kujutatud. Et temaga olid kaasas veel kaks ta koguduseliiget, jäi ta nendega Petlemma palvetama ega sõitnud Tel Avivi ekskursioonile, sest tundis oma õpetajakohust teha nimelt nii.

Mitte ainult leivast
Torma kogudus, mis praegu tema hoida, pole just suur, maarahvas voolab jätkuvalt linnadesse. Nii on tema veel üheks oluliseks ülesandeks hoida tegusana pastoraati ning leida lahendusi kirikule kuuluvate lagunevate hoonete päästmisel. Viimane lumerikas talv vajutas vana palvela katuse katki, pastoraadi katus sai ka viga, aga õpetaja Pupart suutis koostöös kogudusega leida vahendid. Ta ütleb uhkusega, et vanas vääringus 6000 krooni annetas kogudus hädatarvilikeks töödeks. Kogumaksumus oli siiski u 120 000.
Mitte ainult kinnisvarahaldusega ei tegelda Tormas. Hoolimata väikesest kogudusest oli Tormas kevadel kolm leerilast. On tugev grupp heategevuse eestvedajaid Jussi ja Natalja Peltomaaga eesotsas. Koguduse organist Paul Kukk hääletab igal pühapäeval kirikusse sõita, sest sobivaid busse ei käi, aga alati on ta kohale jõudnud.
Maale elama jäänute hulgas on palju puuduse all kannatajaid. «Kõige rohkem väsitavad jamad, kus on sees liiga palju inimlikku rumalust,» ütleb Mehis, kui küsin, kuidas ta jaksab. «Tavaliselt tulevad kiriku juurest ise raha ja muud abi küsima need, kes tegelikult seda nii väga ei vaja. Teisi tuleb julgustada.»
«Täna, täna, täna Jumalat alati, ilma vaimse toeta on inimese võimekus olematu,» kõlab õpetaja Puparti enda vaimulik kreedo. Lähemalt igapäevatöö kohta selgitab ta: «Kõigepealt tuleb püüda teist inimest mõista ja siis tuleb Jumalalt toetust paluda. Siis saab selgeks, kuidas edasi toimida.» Ja veel: «Õnn on see, kui meil on südames rahu ja rõõmus meel.» Ta mõtleb rahu, mis ei sõltu välistest olukordadest, mis tuleb Jumalalt. «Kui anname end Jumala kätte, võib tema kõik heaks pöörata.»
Mehis Pupart mõtiskleb ise ja vastab ka küsimusele aegade lõpu ja Messia uuestitulemise üle. «Kui juut võtab vastu kristluse, siis on see eriliselt õnnistatud. Piibel ütleb: tuleb Messias, tuleb ka jumalariik. Vaatenurk tuleb seada sinna, mis roll on olnud ja saab olema tulevikus juudi rahval, millal nad mõistavad, et Jeesus oli Messias,» selgitab ta.
Juune Holvandus

Mehis Pupart
Kasvas ja käis koolis Kuressaares.
Eeskuju ning toetust usuotsingutel andis toonane Kuressaare koguduse õpetaja Joel Luhamets.
Lasi end ristida 1985. aastal. «Usu juurde tõid mind vanavanemate palved,» ütleb ta ise.
TÜ ajaloolase diplomiga töötas nooremteadurina Mihkli talumuuseumis.
Taas kooli astus usuteaduse instituuti.
Ordineeriti diakoniks 12. jaanuaril 1994 ning õpetajaks 9. augustil 2001.
Saarte praostkonna vikaarvaimulikuna oli tema põhitöö Sõmera hooldekodus.
17. septembril 2006 seati õpetajaks Tormas.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)