Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Mehed, vennad, ärge tahtke, et naised vait jääksid

03.09.2008 | | Rubriik: Teoloogilist

Ärge tahtke, et naised oleksid kirikus vait, sest naise hinges võivad sulguda mitmed anumad ning ta jääb vait ka väljaspool kirikut. Nii vait, et ta vendadele kuidagi abiks ega toeks olla ei saa.
On kombeks, et kui keegi midagi kirjutab, siis keegi kuskil reageerib, vastab, oponeerib, polemiseerib. Naiste vaitjäämisest kirikus on Eesti Kiriku veergudel varem palju juttu olnud, kuid ma ei näinud põhjust reageerida. Seda ehk sellepärast, et ma pole kirikuõpetaja ja mul on üsna lihtne kirikus vait olla.
Õigupoolest on kirikus kõik vait, peale argliku lauluhääle tekitamise muidugi. Miks ma siis sel teemal kirjutan? Põhjus on lihtne – mõtted tulid.
Veel selles elus
Õigupoolest peaksin nüüd alustama sellest, kuidas saavad endast lugupidavad meeskirikuõpetajad ühele Pauluse korintlastele adresseeritud esimese kirja kirjakohale nii reageerida ja kuidas endast lugupidavad naiskirikuõpetajad saavad üht Pauluse kirja galaatlastele tsiteerides nii vastu reageerida.
Aga ma ei alusta nii, sest need pole minu mõtted. Mina leian, et Jumal ega temaga toimuv pole müsteerium, mida inimesel oma elus lahendada vaja on, kuigi osa inimkonnast on leidnud ja leiab ka tulevikus selle ülesande endale jõukohase olevat.
Müsteerium, mis lahendamist vajab, on Piibli alguses kirjas: «Sel päeval, mil Jumal inimese lõi, tegi ta tema Jumala sarnaseks. Ta lõi tema meheks ja naiseks, ja ta õnnistas neid ning andis neile loomispäeval nime: inimene.» (1Ms 5:1–2) See on müsteerium, mis tuleb lahendada veel selles elus, parem kui enne õndsakssaamist, on meile kui luterlastele eriti teada tõde.
Lahendamata probleem
Kes meist saab öelda, et tal pole probleeme vastassugupoolega? Kes võiks öelda, et teda rahuldavad oma suhted partneri, elukaaslase, abikaasaga? Jah, need on keerulisemad suhted üldse.
Kas inimene, kes mitme ebaõnnestunud suhte järel on loobunud suhtlemast üldse, on lahendanud oma elu põhiprobleemi? Kas 30 aastat vait olles ja abielu säilitades on probleem lahendatud? Igas artiklis, jutus, novellis, romaanis või näidendis, kus üritatakse pisimalgi määral alandada, blokeerida vastassugupoole vajadusi, tööd, kutsumust, armastust, särab lahendamata põhiprobleem.
Ebamäärasust ei saa lahendada, probleemi saab. Viimast vaid siis, kui on teada, milles probleem on. Vastus on Jee­sus niikuinii, aga küsimus (ehk probleem) on selles, kas mul on soov pühitseda ja õnnistada vastassugupoolt. Kas mul on soov aidata kaasa vastassugupoole, olgu ta abikaasa, laps, sõber, kolleeg, kirikuõpetaja või keegi muu, igakülgsele vaimsele arengule ja tunda rõõmu igast tema õnnestumisest? Kas minus on niipalju inimest? Ehk maakeeles öeldes: kas mul on soov armastada enda kõrval teist Jumala-näolist?
Miks selle probleemi lahendamine nii vajalik on? Sest sugupooltevahelised suhted pole mitte ainult ülimalt keerulised, vaid ka kõige rohkem aega ja energiat kulutavad ning elu mõjutavad. Ega ilmaasjata vali ainult Jumalale pühendunu teadlikult tsölibaati, millega tema elust kaob tohutu koorem, mis segab Jumalale keskendumast.
Vähem tähtis pole seegi, et peredes, kus põhiprobleemiga palju tööd tehtud, kasvavad lapsed, kel tulevikus on oma peres omavaheliste suhete lahendamine kergem. Rahulikus peres on rohkem lapsi, sest pere ei pea energiat raiskama lahkuminekule, uue partneri otsimisele, uue pere loomisele jmt. Ja maist elu elavatele usuvendadele, -õdedele, kes Kristusega abiellu astunud, pole ju uudiseks, et Pühast Vaimust käima peale saada pole mitte kergete killast. Et on ainult üks Maarja, siis ülejäänutel jääb üle maisel kombel uusi kristlasi ilmale tuua. Ja katsu siis vait olla.
Miks vait olla
Kas kirjutajal enesel on probleemid lahendatud? Ei ole. Õpin minagi iga päev ja loodan, et Jumala abiga saan ka targemaks, hakkan paremini mõistma. Ja ma ei taha, et keegi, kel midagi öelda on, oleks vait. Kirikus või mujal, isegi kui selle õigustuseks oleks 100 kirjakohta näiteks tuua. Olen vait alati, kui mul midagi öelda pole. Ja võin vait olla ka häirivalt kaua, nagu lähedased on täheldanud.
Eesti Kirik ilmub kord nädalas, tal on niigi vähe lehekülgi. Kas tohiks loota, et järgnevalt ei hakka häälekad leheveergudel kellelegi selgeks tegema, kus nad rääkida tohivad? Lihtsalt vahel on väsitav lugeda autoreid, kel peale ühe kirjakoha tsiteerimise midagi öelda polegi, kusjuures lehelugeja on sunnitud lugema alati ka seda, mida kirjutaja kuidagi kirja panna ei taha.
Seepärast: mehed, vennad, pöördun teie poole pühas palves, ärge tahtke, et naised oleksid kirikus vait, sest mingil hetkel saab aeg täis ja naise hinges sulguvad mitmed anumad ning ta jääb vait ka väljaspool kirikut, nii vait, et ta vendadele kuidagi abiks ega toeks olla ei saa. Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga, vennad!
PS. Saan aru, et Pauluse arm nii mõnelegi meie seast oluline on, mulle piisab täiesti Kristuse omast.

Miina Piir

2 Kommentaari artiklile “Mehed, vennad, ärge tahtke, et naised vait jääksid”

  1. Juhan Tahkun ütleb:

    Ei taha, ei taha, et vait jääksid, muidu ju jääksid kirikupinkidel tukkuma.

  2. struula ütleb:

    … et mehedki on vait jäänud (peale ühe Juhani). Kus te kõik olete, kõik pauliaanlikud kiviviskajad ja suusulgejad?

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)