Meeste laulud

Eesti meestel ei lähe praegu hästi. Oma eelmise nädala kolumnis kirjutasin, et Eestis enneaegselt surnud inimestest moodustavad mehed umbes 70%, ning tõdesin selle kurva statistika laiemat negatiivset mõju ühiskonnale. Esmapilgul pole ka paranemist näha: tööpuudusest või kodust kaugel töötamisest põhjustatud stress, ebakindlus tuleviku ees ning ühiskonna kiire muutumine jäävad tõenäoliselt meie ühiskonda saatma veel pikaks ajaks.
Vägagi kohasena tundub siin Piiblist tuntud küsimus: «Mida me peame tegema, mehed-vennad?» (Ap 2:37), ehkki see on esitatud pisut teises olukorras.
Kõigepealt mulle tundub, et esmalt oleks vaja ausalt tunnistada, et Eesti meestega pole asjad õiged, ning otsida tegevusi, mis olukorda leevendaksid – niisamuti kui tsiteeritud Apostlite tegude raamatus iisraellased küsisid. Samas võib aimata, et isegi olukorra aus tunnistamine ei pruugi lihtne olla.
Näiteks hiljaaegu püüdis Eesti poliitikas Silver Meikar tähelepanu juhtida parteide kahtlasele rahastussüsteemile, tuues aluseks väga konkreetsed näited. Mõtlevatest inimestest ei kahelnud peaaegu keegi Meikari jutu tõelevastavuses, kuid ometi pöörati kogu protsess tema isiku vastu. Niisiis ei pruugi reaalse olukorra väljaütlemine ja selle tunnistamine lihtne olla. 
Kui aga seda on tunnistatud, siis tundub, et teatud leevendusvõimalusi meestega seotud probleemidele võib leida kõikjalt meie ümber, piisab vaid lahtiste silmadega ringikäimisest. Näiteks kulmineerusid Põhja- ja Baltimaade meestelaulu päevad möödunud nädala laupäeval Tartu lauluväljakul peetud peakontserdiga.
Laulukaare all laulis ligi kaks tuhat meest erinevatest riikidest: Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsis, Norrast ja Fääri saartelt. Koos meestega osales laulupäevadel ka üle 1500 Eesti poistekooride laulja. Koostegemise rõõm, milleks võib väga edukalt olla ühislaulmine, võib jõuliselt mõtestada nii mõnegi mehe elu ning takistada teda langemast ennasthävitavasse eluviisi.
Kindlasti jõuaks niisugune meestelaul ka kirikusse. On tore lugeda, kuidas algkiriku üks mõjukamaid mõtlejaid Aurelius Augustinus arutleb «Pihtimuste» 10. peatükis tõsiselt laulu osa üle jumalateenistusel. Ta toob välja oma kahtlused, kuid kiidab selle kombe viimaks siiski heaks:
«Nõnda kõigun naudinguohu ja tervislikkuse tõestuse vahel ning lõplikku otsust langetamata kaldun ma kirikus laulmise kommet pigem heaks kiitma, et kõrvade meelistuse kaudu ülenduks nõrgem hing vagadustundeni.»
Küllap lepitab muusika ja laul inimest maailmaga. Üks ilusamaid episoode käimasoleval jalgpalli EMil, mis mitmel puhul on fännide agressiivse käitumisega silma paistnud, oli rootsi ja inglise vutifännide vastastikune laulmine. Võib-olla on ühine laulmine paljude meeste jaoks sisemisele rahule ja eneseleidmisele viiva protsessi algus.

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist