Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Mees, kes unistas suurelt

17.05.2019 | | Rubriik: Persoon minevikust
Johann Voldemar Jannsen

Johann Voldemar Jannsen on meie hümni sõnade autor, eestikeelse ajakirjanduse, teatri ja laulupidude traditsiooni alusepanija. Arhiiv

Homme, 16. mail on Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäev.

Tartu Maarja kiriku lähedal Tiigi tänaval majade vahel sisehoovis on suur vana puu, mida teatakse kui Koidula tamme. Sinna krundile, toonase aadressiga Tiigi 32 ostis Jannsen pärast viit Tartus elatud aastat 1868. aasta mais oma perele maja. Samas lähedal elas ülikooliõpingute ajal Kreutzwald, kes Eesti Postimehe toimetaja Jannseni peres oli oodatud külaline.

Ärgas vaim ja ilus unistus
Jannseni (1819–1890) elu uurimisel on suuresti abiks olnud tema päevikud, populariseerimisel on teinud suure töö Malle Salupere, kes 2006 andis välja monograafia „Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis“ ja 2017 „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel“. Varemalt on Salupere korduvalt Jannseni teemal kirjutanud ajakirjas Keel ja Kirjandus (KK).
Jannseni eluteest, maailmavaatest ja ühiskondlikust taustast kirjutades on Salupere põiminud loosse Jannseni tütre Eugenie kirjelduse papa biograafiast. Lugeda saab, et Jannseni vanemad – Vändrast pärit möldrist isa ja Suure-Jaanist pärit ema – armastasid vanemat poega väga, ent isa suri, kui Johann Voldemar oli seitsmeseks saanud.
Sunnitud paar aastat võõraste juures elama, võeti terane poiss siiski koju tagasi. Väidetavalt osanud ta juba viieselt lugeda. Ta hakkas kaugelt sugulase köster Ko­chi juures õppima ja mõne aasta pärast antud kooliõpetaja koht Johann Voldemarile. Köstri vennatütrest Emiliest sai aga rahvuslikult meelestatud Johann Voldemarile abikaasa.
„Juba tollest ajast aga ei andnud noormehele mõtted rahva käekäigu ja hariduse üle enam rahu ning unes ja ilmsi köitis teda unistus teha midagi oma rahva heaks, mis veel nii vaene ja pimeduses oli,“ kirjutas Eugenie. Pikema kaalumise järel pöördus Jannsen 1845 keiser Nikolai I poole palvega anda välja ajakirja. Loa andis välja lõpuks Aleksander II aastal 1856, kui Jannsen perega Pärnus elas ja rahvakooliõpetaja ametit pidas. Väidetavalt oli Jannsen eesti rahva kõige tuntum ja armastatum kirjanik. (KK 11/2001) Igal juhul on tema meie hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ sõnade autor.

Suured ideed
Kuna koolmeistri palk napp oli, ajalehe väljaandmine aga pere sissetulekut ei kasvatanud, otsustas Jannsen perega Tartu kolida ja siin lehe väljaandmist jätkata. 1. jaanuarist 1864 hakkas ülikoolilinnas ilmuma Eesti Postimees.
Jannsenisse on suhtutud erinevalt. Paistu pastor Woldemar Adolf Hansen (1823–1881), keda tunti kui edumeelset koolitegelast ja maarahva sõpra, on kirjutanud Jannseni kohta siira hukkamõistuga: „Nähtus, mis rahvustundele aina toitu annab, on nädalaleht Eesti Postimees oma Jututoaga, mis ägedalt eesti (mitte talurahva) huvisid arendab ja oma rahvalike, vahel üpris pikantsete artiklitega ikka oskab rahva südameid tabada. [---]
Tartus on Postimehest õhutust saanud seltskond kokku tulnud ja saanud loa eesti klubi asutamiseks. See nimetab end paganliku eesti laulujumala järgi Vanemuiseks ja sellel on paljudes kihelkondades liikmeid, kes mitu korda aastas Tartusse tulevad, et osa võtta ilusatest Vanemuise õhtutest.“ (KK 12/1999, lk 855)
Jutt on 1865. aastal Jannseni eestvedamisel asutatud laulu- ja mänguseltsist. Vastukaaluks on Jannsen Paistu kihelkonna kooliõpetajale Jaan Adamsonile kirjutanud: „Kui Hansen „Wannemuine“ surma otab, siis ma kardan peab ta kül natuke kaua otama. Meie pool ei näita mehikesel kül wel peawallo ollewad, ehk ta kül mõnne mustakue hirmo pärrast olleks pidanud hauda jäma …“ (KK 12/1999, lk 855)
Suuri mõtteid jätkus Jannsenil küllaga. Tähelepanuväärseim neist on muidugi laulupeo idee, millest Jannsen hakkab kirjutama 1867. aasta alguses. Kui Vanemuise selts sama aasta märtsis peo korraldamise etteotsa asus, oli peopaiga küsimus otsustatud. Peo tähtaja määras ametlik korraldus, mis lubas eestlasi Tartusse kokku tulla ainult ülikoolitöö vaheajal. (Esimene Eesti üldlaulupidu, 1969, lk 32)
Aasta oli algusest peale kindel – 1869, sest siis möödus 50 aastat talurahva vabastamisest Liivimaal. Avaldus peo korraldamiseks läks Liivimaa kubernerile teele varakult, 8. aprillil 1867. Ametlik luba tuli aga alles 20. veebruaril 1869.
Kui pidukomiteesse kuulunud Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo Willigerode (1818–1893) küsinud Jannsenilt, mis siis saab, kui pastorid osavõtust tagasi astuvad, vastanud Jannsen lihtsalt ja veendunult: „Siis laulame ilma teieta.“

Tekitas vastuolusid
Vastuolud Jannseni ümber ei lakanud. Üheks põhjuseks oli ilmselt majaostuga tekkinud kadedus. Kuna Jannsen võla maksmiseks raha vajas, sai leheveergudel sõna Balti rüütelkond ja see andis põhjust süüdistada Jannsenit müüdavuses. Ka toetasid rüütelkonnad raskustes Eesti Postimehe väljaandmist.
Laulupidu jäi Jannseni viimaseks suureks ettevõtmiseks, see avas ukse uuele põlvkonnale, kes oma vaadetelt oli tunduvalt radikaalsem ja hakkas eestlastele saksa ülemkihiga võrdseid õigusi nõudma. Jannseni väljaandel ilmuv leht säilitas küll rahvusliku sisu, kaotas aga võitleva ja rahvast organiseeriva iseloomu. (Mart Laar, Looming 10/2006, lk 1557)
Kümme aastat hiljem, 1879, toimus veel II laulupidu. Siis saabus 1. november 1880. See oli Jannsenile tavaline kiire tööpäev. Äkitselt kaotas ta kirjutuslaua taga istudes kõnevõime, teda tabas vasaku ajupoolkera insult. Detsembriks ta seisukord paranes ja Jannsen viidi tütar Eugenie juurde Tallinna. Rahapuuduses Postimehe väljaandmist jätkas poeg Harry.
Järgmise aasta märtsi lõpus tabas aga Jannsenit uus rabandus, kirjutab Mart Laar Jannseni elu viimasest kümnendist. Jannsen elas tagasitõmbunult, käis kirikus ja vahel mõnel avalikul üritusel. Uueks raskeks hoobiks oli tütre Lydia Koidula (1886) surm. Jannseni viimaseks viibimiseks avalikkuse ees jäigi tütre marmorbüsti avamine Vanemuise seltsis augustis 1889. Kannatuste karikas aga ei saanud veel täis, sest igavikuteele tuli saata ka armastatud abikaasa.
13. juulil 1890 lõppes Johann Voldemar Jannseni pikk maine võitlus. „Suurejoonelisel ning arvukate osalejatega matustel räägiti kadunust imeilusaid sõnu ning jagati tunnustust tema tööle.“ (Mart Laar)
Jannseni põrm on maetud Tartu Maarja kalmistule. 1893. aastal avati samas Raadil peavärava lähedal pidulikult mälestussammas, kus hallist marmorist sambas asuvas õõnsuses seisab August Weizenbergi loodud Jannseni marmorbüst.

Rita Puidet

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)