Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mees, kes rõhutas detaili võlu

25.05.2010 | | Rubriik: Arvamus, Persoon minevikust

Eesti muinsuskaitse grand old man’i Villem Raami meenutavad Trivimi Velliste ja Kaur Alttoa.

Palun meenutage 1987. aastal asutatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimese esimehena, miks valisite seltsi auesimeheks Villem Raami.
Trivimi Velliste, ühiskonnategelane:
Villem Raam oli Eesti arhitektuuriloo ja muinsuskaitse vaieldamatu grand old man. Ta kõrgus üle kõige ja kõigi nagu patriarh – sestap ei tekkinud üldse küsimustki, keda valida. Ma ei mäleta, et oleks olnud mingit pikka arutelu või kaalumist. Villem Raami valimine Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeseks auesimeheks oli täiesti enesestmõistetav.
Millise isikuna mäletate Villem Raami?
Villem Raam oli särav mõtleja ning sädelev kõneleja. See on muide suurepäraselt jäädvustunud ka Andres Söödi filmis «Mälu». Mulle kangastub praegugi, kuidas ta sugestiivselt tutvustab Karja kiriku dekoori – selle põnevaid pisiasjugi. Ta armastas rõhutada detaili võlu ajaloo kirjeldamisel ja tal endal oli hiilgav detailimälu. Tema isikut kõige paremini kokkuvõttev märksõna ongi mälu!
Villem Raam oli eesti kultuurimälu edasikandjana ületamatu. Aga tema hiilgav mälu toetus kõlbelisele aluspõhjale, see oli missiooni teenistuses. Villem Raami missioon oli harida ja valgustada, et rahvas võiks püsida sisemiselt tugevana.
Kuivõrd saab rahule jääda Villem Raami vaimse pärandi väärtustamise ja säilitamisega tänapäeva Eestis?
Villem Raami isiksuse formaati arvestades tuleks temast kindlasti enam rääkida. Tema pärand võiks kajastuda otsesemalt koolide õppekavas – see oleks väga hariv. Filmi «Mälu» maksaks vaadata igas koolis. Siiski, Villem Raami õpilased on tema pärandi eest jõudu mööda hoolt kandnud, tema poolelijäänud tööd jätkanud. Villem Raami pärand ei saa elada õhutühjas ruumis, vaid üksnes elujõulises kultuuris. Mida vaimsemana me oma ühiskonna hoiame, seda enam on selles ruumi Villem Raamile.

Mida oleks praegusel arhitektuuriuurijal õppida Villem Raamilt?
Kaur Alttoa, kunstiajaloolane:
Viimasel ajal on meil olnud palju juttu keskaja ehituskunsti uurimise tänapäevastest meetoditest. Samal ajal on sedastatud, et Villem Raam jäi miskipärast oma vanade uurimismallide juurde ajal, kui tulid käibele uued uurimissuunad. Kõik see uus on muidugi kena. Paraku on meil piisavalt juhtumeid, kus algastme klassikaline või «vanamoeline» töö on tegemata või nadi, mistõttu lõpptulemus kipub jääma küsitavaks.
Villem Raam alustas tööd objekti väliuurimistega, millele lisandus tegelemine detailidega. Loomulikult polnud talle üksikdetaili uurimine lõppeesmärgiks. Kuid see on etapp, ilma milleta kaugele ei jõua. Vahel olen võrrelnud keskaja arhitektuuri uurimist kriminalisti tööga. Siin pole soov upitada end miss Marple’i ja Poirot’ kõrvale. Ent ühine on see, et just esmapilgul ebaoluline detail viib lahenduseni.
Villem Raami meelisajajärguks nimetatakse keskaega. Milles see väljendub ja kas oskate kommenteerida, millal ja millest vanameistril see huvieelistus kujunes?
Siin ma tsiteeriksin Villem Raami ennast: «Tegelemine vanema, eriti arhitektuuriajaloo uurimisega – see sunnib olema äärmiselt konkreetne oma meetodis. Olen tegelnud nii uue kui ka vana kunstiga ning ütleksin, et keskaegset kunsti uurida on tohutult raskem. … Ja ma ütleksin, meie töö on suurel määral enda vigade parandamine. Me teeme vigu ja valesid hüpoteese, lükkame neid ümber – ja selles seisnebki meie areng, meie õnnetus ja õnn kokku.»  Nii rääkis ta 1985. aastal.
Villem Raami publikatsioonide arv on suur, ehkki palju tema kirjutistest on jäänud käsikirjalisteks aruanneteks arhiivi hoidlates. Milliseks hindate Villem Raami vaimse pärandi seisu praeguses Eestis? Kas on plaanis midagi tema uurimustest lähitulevikus publitseerida?
Hetkel näen ma siin üht teist väga tõsist probleemi. 2005. aastal ilmus raamat «Pirita klooster». Selle autoritena on märgitud Villem Raam ja Jaan Tamm, ehkki Raam pole kirjutanud sinna ridagi. Millalgi tulid minu juurde kaks üliõpilast, kes raamatus näpuga järge ajades esitasid oma arvamuse Villem Raami tarkuse või mittetarkuse kohta. Mis seal salata: kohati on raamatu tekst vägagi primitiivne või lausa piinlik. Hiljuti aga sain teada, et sama «tandemi» sildi all on ilmumas juba järgmine raamat.
On loomulik, et pealekasvavad lugejad kujundavad oma arvamuse Villem Raami kohta just nende raamatute põhjal. Pole põhjust arvata, et pärast sellist kogemust tekib neis soov otsida väikesetiraažilistes kogumikes hallil paberil ilmunud Villem Raami tõelisi töid.
Liina Raudvassar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)