Mees, kes oskab kuulatada orelit

01.02.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Ta kummardub oreli kui oma
suhtluspartneri poole, kuulatab erksalt ja igasse tundlikku sõrmelööki paneb
oma hinge. Ta huuled sosistavad partnerile salasõnu ja muusika haarab
liikumisse kogu ta olemuse näomiimikast varbaotsteni. See on Aare-Paul Lattik
(35) – Eesti noorema põlve organistide värvikaim esindaja.


Aare-Paul Lattik on
Eesti orelikunsti noorema põlvkonna silmapaistvamaid esindajaid.


Kas mulje, et suhtute orelisse kui partnerisse, on õige?

Ma elan läbi oreli, läbi orelimängu ja
loomulikult on ta suhtluspartner. Aga rohkemgi veel: ta on mu juhendaja, mu
õpetaja, mu eluallikas. Kõige tähtsam on, et muusika kui liikumine ning
orelimängija emotsioon ja sisemine liikumine läheksid resonantsi. Sõnades ei
saa seda väljendada.

Ma mõtlen muusikas, elan seal sees, elan
intensiivsemalt kui tavaelus. Ja viimasel ajal olen tähele pannud, et
muusikategemisprotsess, kontsert on minu jaoks muutunud esmatähtsaks, et ma
ärkan ellu esinedes, mängides ning mul on alati tohutult kahju ja tühi tunne,
kui kõlab viimane akord.

Soovin, et muusikategemine ja tavaelust
intensiivsem elamise-tunne kestaks kauem, sest ma kardan surnud olemist. Pärast
kontserti algab kuiv ja üsna igav nootide õppimise periood.

Kas sellega on seletatav ka Teie suur
kontsertaktiivsus žanrist žanrini: vaimulikust rahvalaulust Jazzkaareni,
meditatiivsest gregoriaanist rockini, koostöö pianistide ja ooperisolistidega,
orelifestivalidest rääkimata?

Mind lihtsalt huvitavad eri stiilid. Elu on
nii lühike, et tahaks kõik ära proovida. Pealegi on orel niivõrd universaalne
pill, et sellel saab hea tahtmise korral kõike mängida.

Mulle meeldib ilus, selge sõnumiga muusika.
Žanripiirid siiski jooksevad nõnda, et mu südames on eriline koht prantsuse
vanamuusikale ja prantsuse romantilisele muusikale – neid mängides olen kodus,
oma pelgupaigas. Ja kui ma kodunt ära lähen korraks, siis sukeldun erinevatesse
muusikategemistesse.

Kas Teil on lemmikheliloojaid?

Prantsuse vanamuusika helilooja Nicolas de
Grigny ja romantik Louis Vierne. Kriisi, ummikseisu ajal pöördun nende juurde
tagasi: siis ma kuulan ja mängin neid ning leian alati lohutust, julgustust ja
mingi impulsi.

Vierne puhul on mind eriti köitnud see, et
vaatamata meeletutele kannatustele, mida ta on pidanud elus läbi tegema, on ta
suutnud vastu pidada ja kirjutada suurepärast muusikat. Tema muusikas on tunda
sarkasmi, mis peegeldab elukibestumist: teatud teoste puhul ta justnagu naeraks
läbi pisarate. Aga sealjuures säilitab ta oma sügavuse, see pole lihtsalt
labane itsitamine. Ta kirjeldab elu nii, nagu see on.

Mida kujutab endast projekt «Prantsuse
orel», millega Te tegelete?

Selle projektiga peaks Tallinna
Rootsi-Mihkli kirik saama teise orelina prantsuse barokkpilli ja Tartu Jaani
kirik prantsuse romantilise oreli, mis oleksid esimesed sellelaadsed orelid
Baltimaades. Nõnda avaneks võimalus autentselt mängida prantsuse romantilist ja
vanamuusikat.

Millal ja kuidas algas sinasõprus oreliga?

Sinasõprus algas 18aastaselt Tartu H.
Elleri muusikakoolis… See on valesti öeldud – ma tegelikult sündisin sellega,
teadvustama hakkasin aga 12–13aastase poisikesena, kui mind koolist poppi tehes
Tallinna vanalinna kolama tõmbas: ma oleksin nagu aimanud, et siin on midagi mu
jaoks peidus. Astusin sisse ka kirikutesse, kus ma kord sattusin kuulama üht
pilli, mida hüüti oreliks, ja kuna organisti koori peal näha polnud, siis
mõtlesin endamisi, et ju see organist üks suur võlur peab olema.

Mul tekkis selline aukartus, et ma ei
julgenud tahtagi ise neid helisid juhtida. See oli küllalt suur šokk, mille
tulemusena hakkasin raamatukogudes lindistusi otsima ja vanematelt noolitud
taskurahaga plaadipoodidest kõikvõimalikke oreliplaate kokku ostma ning kodus
neid eufoorilise tundega kuulama.

Mulle avanesid järjest uued teed,
orelimaailm rullus tasapisi lahti ja haaras kogu elu ning suunas huvikeskme
ainult ühele. See ei tulnud väljast-, vaid seestpoolt. Usun, et organistiks ei
saada, vaid sünnitakse.

Kas aukartus oreli ees on veel alles?

Väike respekt on ikka säilinud, ma olen
seal küll kodus, aga kodus, kus teietatakse.

Olete õppinud nii Eestis kui ka
Prantsusmaal nimekate organistide juures. Kas mõnega neist on tekkinud ka
tõeline meistri-õpilase suhe?

Elleri koolis omandasin tugeva tehnilise
baasi Urmas Taniloo käe all, kes suhtus täie tõsidusega mu huvisse. Ilmselt oli
temalgi huvitavam tegeleda ühe hullu poisikesega, kes orelisse niivõrd
kiindunud kui mõne läbikäiva fakultatiivõpilasega.

Eesti Muusikaakadeemias õppisin Hugo
Lepnurme ja Andres Uibo juures. Lepnurm on meelde jäänud paindumatuna, temalt
oleksin soovinud rohkem juhtnööre ja seda, et ta õpetaks stiile tundma ja
muusikat tegema. Uiboga hakkasime juba teosesse süvenema.

Võimalus Prantsusmaale õppima minna tuli
aastatega. Kahju, et ma varem ei teadnud teid, polnud ka sidemeid. Lille’i
konservatooriumis andis mulle tugevad prantsuse vanamuusika esitamise alused
prof Aude Heurtematte, kes samal ajal oli ka Pariisi Saint-Gervais’i (F.
Couperin’i) kiriku tituleeritud organist.

Meistri-õpilase suhe tekkis vast prof Louis
Robilliard’iga, kelle juures ma 2 aastat Lyon’i konservatooriumis õppisin.
Ühelt poolt oli Robilliard suurepärane interpreet ja üks paremaid romantilise
muusika asjatundjaid maailmas, teisalt aga väga sügav muusik, kellele polnud
esmatähtis virtuoossusega rabada, kuigi ta kahtlemata virtuoosselt mängis. Vaatamata
oma eale – üle 60ne – harjutas ta väga kõvasti ja harjutab ka praegu ja areneb.

Ta on mulle väga suureks eeskujuks ka
selles, et kui sa tõesti armastad muusikat, kui sa tõesti tahad midagi
saavutada, siis sa ei tohi lootma jääda kiirele tõusule ega edule. Tõus käib
ikkagi läbi töö ja niipea kui sa valid mingi kergema tee, ei jõua sa enam
kuskile.

Ja alati peab, ükskõik kui vana sa ka ei
ole, püüdlema uute eesmärkide poole, sest sel hetkel, kui sa otsustad, et nüüd
olen saavutanud kõik ja hakkan vanast rasvast elama, algab allakäik. Kindlasti
tuleb ette perioode, kus oled tupikus ega tea, mida teha, oled meeleheitel ja
tekivad kahtlused, et milleks sa seda teed ja kellele seda vaja on.

Kuid vastuseks piisab: seda on kõigepealt
vaja sulle endale, siis tuleb mingi uus võimalus, uus lahend ja väljund, uus
tee…

Te olete seotud Eesti heliloojate (A.
Kapp, P. Süda, A. Karindi, R. Tobias) teoste trükiks ettevalmistamise ja
väljaandmisega.

See on suurelt osalt vajadus tutvustada
muusikat. Väga palju häid teoseid on siiamaani avaldamata. P. Süda «Kogutud
teoste» kaks vana tiraaži oli läbi müüdud, ülejäänute teoseid mängiti aga
siiamaani kas käsikirja koopiate või ümberkirjutuste järgi – võib ju aru saada,
et vajadus nende teoste kirjastamise järele on suur.

Milline on Eesti Orelisõprade Ühingu
eesmärk, mille asutajaliige ja esimees Te olete?

EOÜ luues mõtlesime ühendada Eesti
küllaltki killustunud organiste, oreliehitajaid ja kõike, mis oreli ümber
toimub, et oleks ülevaade ja kõikekoondav keskpunkt. Pean oluliseks, et EOÜ
läbi oleme välismaailmale palju rohkem avatud. Nüüd teatakse, kuhu
järelepärimisi saata ja interneti-kodulehel võib tutvuda meie orelite ja
organistidega.

Mida annab Teile organistiks olemine Tallinna
Rootsi-Mihkli koguduses?

Orel kuulub kirikusse. Kirikuga seovad mind
traditsioonid ja kogu see müsteerium, mis toimub kiriku ümber, mis on läbi
ajaloo toimunud kiriku liturgias, kiriku- ja orelimuusikas.

Mida tahate organistina ise kirikule anda?

Inimestele fooni headeks mõteteks. Soodsat
pinda järelemõtlemishetkeks. Seda ei pea tegema alati teleka ees istudes, kus
sulle võõraid mõtteid pähe surutakse. Tule kirikusse ja kui sa muust ei hooli,
siis lihtsalt ole, vaata vitraaže ja sa ei peagi muusikat kuulama, sa kuuled
seda kui fooni ning sul tekivad head mõtted.

Milline on Eesti kõige armsam-parem orel
Teie jaoks?

Igal orelil on oma hing. Iga oreliga tuleb
saavutada kontakt: on suuri pneumaatilisi jurakaid, mille ohjeldamiseks läheb
natukene rohkem aega, enne kui suudad nautima hakata. Mul tõesti  ei ole armsaimat orelit. Pole halbu pille, on
vaid halvad pillimehed.

Teie unistused koos oreliga ja ilma.

On need asjad, mida tahan teha, on
eesmärgid ja ma teen kõik endast oleneva nende saavutamiseks. Kui tunnen, et
miski ei ole võimalik, siis ma ei unista ega mõtlegi sellele. Sel aastal
salvestan plaati, mis võtab kokku eelnenud viie aasta paremiku – seega etapi
piiritlemine. Edaspidi on plaanis mängida ja ennast täiendada, leida uusi
võimalusi, miks mitte ka pedagoogitöö.

 

1988–92 Elleri nim muusikakool Tartus

1992–99 Eesti Muusikaakadeemia
oreliklass ja magistrantuur

1996–99 oreliõpingud Lille’i ja Lyon’i
konservatooriumites ja Sorbonne’i Ülikooli muusikateaduse osakonnas

2000 konkursi Con Brio laureaat

2005 IV rahvusvahelise Mikael
Tariverdievi organistide konkursi laureaat

 

Teised temast

Patrik Göransson: Ühe sõnaga iseloomustades kasutaksin sõna «orelikunstnik», sest ta
on 100% kunstiinimene ja mida ta teeb, teeb kogu hingega.

Urmas Taniloo: Energiline ja abivalmis, alati lööb käed külge ja viib lõpuni
asja, mida on alustanud. Nt Tartus õppides aitas oma isa kaudu organiseerida
orelile põllumajandusliku mootori ning tallutas ise orelimängukingad vajaliku
kareda kummiga. Tore, et organistina on tema näol Eestis hea prantsuse muusika
tundja.

Andres Uibo:
Ühelt poolt ta kindlasti alles otsib oma kohta muusikamaastikul, teisalt on ta
vaatamata oma noorusele saavutanud juba mõndagi väljapaistvat. Tema karakter
sobib just prantsuse muusika interpreteerimiseks, kuid soovitaksin
muusikamaailma haarata laiemalt – et mõista sügavuti üht kultuuri, peab tundma
ka teisi.

Kristel Põder

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)