Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Mees, kes on kogenud leivamurdmist

27.05.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Mai alguses külastas Eestit Hispaania Piibliseltsi peasekretär Jose Luis Andavert.

Damaris ja Jose Luis Andavert Jüri kirikuaias eestikeelse Piibli ilmumise 250. aastapäevaks püstitatud monumendi juures. Foto: Jaan Bärenson
22 aastat piibliseltsi juhtinud Andavert pani äsja kõrvale vabatahtliku vaimulikutöö baptistikoguduses, mille oli ise asutanud aastaid tagasi Madridis, kus asub piibliseltsi peakorter. Enne tööd piibliseltsis oli Andavert olnud pastor ja teoloogilise seminari õppejõud Sevillas.
Teoloogilise ettevalmistuse sai Andavert Šveitsist ja Austraaliast, kui valis oma kodumaa Kataloonia okupeerinud Franco armeesse astumise asemel eksiili. Pärast diktaatori surma Hispaaniasse naasnuna asus ta tööle oma lemmikalal: pastorina, et olla inimeste lähedal ja neid teenida. Jumalal oli aga plaan panna ta teenima hoopis rohkemaid inimesi ja alates 1986. aastast asus Jose Luis piibliseltsi etteotsa, mis oli tegutsenud vastavalt poliitilisele olukorrale tagasihoidlikes mõõtmeis. Kui Franco ajal oli seltsi juhtides vaja eelkõige alalhoidlikkust, siis uuelt juhilt nõudis aeg aktiivsust ja oskust luua sidemeid erinevate kirikutega. Töö algusaastad olid täis tihedaid reise mööda Hispaaniat autoga, mis oli Piibleid täis laaditud. Kui lugemisvara oli laiali jaotatud, sai tulla koju abikaasa Damarise ja nelja väikese lapse juurde.
Eestisse tõid Andaverti abielupaari Ühinenud Piibliseltside ülemaailmse palvepäevaga seotud üritused: jumalateenistused Oleviste, Haapsalu baptisti ja toomkirikus ning Tartu Saalemis koos kohtumistega siinsete kristlastega. Koos vastuvõtja, Eesti Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoniga jõuti noorte piiblipäevadele Viimsis, külastati Sagadi, Palmse ja Laitse lossi, Altja küla, vaimustuti Tallinna vanalinnast. Öörahu nauditi Püha Vaimu koguduse ja Pirita kloostri külalistemajas. Kõigil kuuel päeval valitses suurepärane ilm ja kuna ka vastuvõtt oli kõikjal olnud soe, pole ime, et külalised avaldasid soovi mõne aja pärast siia tagasi pöörduda.
«Kui jõuan Hispaaniasse, küsivad mu kaastöölised, milliseid uusi ideid ma kaasa tõin, kas meie töös muutub midagi. Seda mitte, aga ma sain külaskäigust ja siinse töö nägemisest palju julgustust,» kinnitas Andavert kohtumisel Eesti Piibliseltsi töötajatega külaskäigu viimasel päeval. Ka eelnevatel päevadel läbis Hispaania Piibliseltsi peasekretäri ettekandeid kutsumuse küsimus: «Miks ma oma tööd teen? See pole tavaline amet, mis kestab kellast kellani. See on terve elu täitev Jumala kutse.» Ta tõi esile oma lemmikkoha Piiblist, Emmause tee loo Luuka evangeeliumi 24. peatükist, kus jüngrid tundsid Jeesuse ära alles siis, kui too leiba murdis, ja meenutasid: eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?
Andavert toonitas rõõmsa ootusärevuse tähtsust, mis iseloomustab kristlase elu: «Mida Jumal mulle täna näitab? Me tunneme oma südames, et vajame Jeesust, et oleme puudulikud. Leivamurdmine tähendab ühtsust: ühtsust Kristusega ja omavahel. Me ei saa jääda üksi, me peame minema inimeste juurde, süda põlemas innustusest: oleme leidnud aarde, mida peab jagama. Jumal aitab meil niiviisi elada tõelist, täisväärtuslikku elu. Ilma selle sisemise põlemiseta ei aita meid ei põhjalikud tööplaanid ega kõrged ametinimetused.
Aidaku meid Jumal! Inimene ei märganud Jumalat enda kõrval enne, kui Jumal murdis leiva. Meie ei saa midagi muuta, aga Jumal saab.»

 

Piret Riim

Üks kommentaar artiklile “Mees, kes on kogenud leivamurdmist”

  1. mittehispaanlane ütleb:

    Kord tuli hispaanlane fotgraafi juurde ja laskis paar diafilmi ilmutada. Kui ta filmidele järle tuli kuulutas ta ise juba ukselt: Bonas dias! Kust teadis hispaanlane, et diafilmid olid hästi õnnestunud?

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)