Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Mees, kellest ei saanud inseneri

20.03.2002 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Eile õnnitleti Tartu Pauluse koguduse õpetajat Joel Luhametsa 50. sünnipäeva puhul.
Joel Luhamets sündis 19. märtsil 1952 Antsla palvemajas köstri pojana. Tema vanemad kolisid väiksesse raudteelinna sõja järel. Pärit olid nad Läti piiri äärest, ema Laitsnast ja setokesest isa Luhamaalt.
Tädipoeg Roland, kes ise oli peenpuidu peenendusinsener ehk maakeeli haoraiuja, kutsus Joel Luhametsa lapsepõlves nii: «Joel jullikene, köstri pullikene.» Antslas käis Joel koolis, jooksis staadionil ja palliplatsil ega osanud aimata, millised plaanid võivad Jumalal tema jaoks varuks olla.
Uksed avanesid
Ateismi õppejõud Kuno Vimmsaare ütles TPIs õppivale Luhametsale prohvetlikult, et sinust inseneri ei saa.
Sügisel 1975 asus Joel Luhamets tööle Märjamaa sovhoosis. Kohustus oli seal töötada vähemalt kolm aastat. Usuteadust polnud nii võimalik õppida. Tollal oli Joel poissmees ja tal käis külas üsna palju kohalikke lapsi. Nendega ta vestles ja laulis koos. Partorgile see ei meeldinud: parem, kui ta Märjamaalt ära läheks.
See jäi jutuks, kuna sovhoosi direktor ei lubanud. Polnud kohe asendajat, aga poole aasta pärast… no mine siis. Mõistagi korraldas Joel endale lahkumispeo, millest sai evangeelne õhtu Märjamaa restoranis. Viimasel hetkel selgus, et luba äraminekuks ei anta, aga pidu tuli ikka.
Pärast toda õhtut küsis direktor uuesti, kas Joel tahab endiselt ära minna. Oli kolmapäev. Kas esmaspäevast sobib? Jah. Nii jäigi reede viimaseks tööpäevaks ja teisipäeval läks Joel konsistooriumi, et alustada õpinguid Usuteaduse Instituudis. See oli veebruaris 1977. Alates oktoobrist pidas ta iseseisvalt kolm teenistust kuus olles praktikal Kuusalu, Loksa ja Leesi koguduses.
«Noor mees, kas mõistlikumat valikut ei oska teha,» ohkas usuasjade volinik Leopold Piip ja palus kirikuõpetaja ameti osas tõsiselt järele mõelda. «No ma ei teadnud ka, mis ees ootab,» tunnistab Joel Luhamets praegu. «Mõtlesin, et muuga saab hakkama, aga jutlustamisega küll mitte. Ja ega see kerge pole olnud ka.»
Jaak Salumäe lohutanud, et esimesed kümme aastat on jutlustamine raske, aga edasi läheb kergemaks. «Mina ei ole sellest aru saanud,» ohkab Joel Luhamets ka täna. Ka kooli kirjanditest on elu jooksul üksainus tunnistatud hinde «4» vääriliseks, kuuendas klassis. Teised olid kõik kolmekesed, kui mitte vähem.
Joel Luhametsa sõnul pole ta vaimuliku ametit ise valinud: «Valmisolek on olnud, aga ise pole väga valinud – uksed on lihtsalt lahti läinud. Võibolla olekski tahtnud, aga selle ameti ees oli ikka väga suur hirm.»
Õpiks rohkem
Tagantjärele leiab Joel, et suur arm on teda hoidnud: «On olnud õnn ja eesõigus töötada aktiivsetes, südamlikes ja kasvavates kogudustes.» Kui võiks uuesti alata, ei teaks midagi teisiti teha: «Seda elu pole ma osanud ette planeerida.» Siiski tunnistab Joel, et kooliajal võinuks rohkem õppida: «Tegelesin igasugu muude asjadega: keskkooli ajal meeldis sport, kuigi kodus seda väga ei hinnatud. Meeldib ka praegu, aga kodus oli vaja sea toit peenendada, lehmale heina teha või karjamaale viia.»
TPIs õppides mängis Joel bändides ja osales kristlike noorte ettevõtmistes. Ansambliga Sela olid väljasõidud ja suviti ronis Joel mägedes. Kazbek 5047 meetriga jäi kõrgeimaks tipuks. Ning UI ajal oli esikohal kogudusetöö.
«Ka põllumehe aeg oli kena aeg,» ütleb Joel Luhamets. 1976. aasta sattus Märjamaa sovhoosile läbi aegade parim. «Vilja oli nii palju, et parkimisplatsid pandi seda täis. Salved ja laod ei mahutanud enam. Töötajad said suurima preemia, mida seadus lubas.»
Rõõm perekonnast
Joel Luhamets kinnitab, et tema tööle on palju kaasa aidanud see, et pere on kõiges kaasa tulnud: «Pere on suur tugi, ilma selleta oleks raske. Perest on olnud ainult rõõmu.» Suureks väärtuseks peab Joel kristlikku kodu. Kuigi tema vanemad tegid kirikutööd muu töö kõrvalt ja Urvaste koguduse õpetaja sai isa Aleksander Luhametsast alles pensionieas, on kirikutööd alati tehtud niisama tõsiselt, nagu oleks see palgaline töö.
Vanaisa Timofei oli vennaste vanem vend. Joel oli noor, kui vanavanemad surid ja otsest mälestust nende usuelust pole jäänud. Meeles on fragmente. Näiteks elas Timofei Luhamets vanas eas mõnda aega Antslas. Joel mäletab, et vanaisa põlvitas toas näoga vastu seina ja palvetas valju häälega. «Mina ei mäleta, mis ta seal palvetas. Teised askeldasid ümberringi igapäevaseid toimetusi, aga vanaisa palvetas.»
Väga suureks toeks kirikutöös nimetab Joel Luhamets seda, et nii palju kui ta enda lapsepõlve mäletab, on ta kirikus käinud: «Kui ma mõnel pühapäeval olen puudunud, on see väga harv juhus terve elu jooksul.» Samas lisab ta, et kodust pole teda vaimuliku tööle suunatud. Tõsi, sellest on alati suurt rõõmu tuntud. Kuressaare kogudust teenides jäi vanematekodu üsna kaugele. Kohutavalt tähtis oli siis Joelile, kui ema talle ütles: «Ma hoolitsen oma koguduse õpetaja eest ja usun, et siis leiab Jumal ka sinule neid, kes sinu eest hoolitsevad.»
Õnn headest inimestest
«Häid inimesi on olnud. Ma elan koguduse liikmete annetuste varal ja ka lapsed olen kasvatanud, nagu Salumaa ütles, kiriku rahaga. See on omamoodi tunne, kui mingit süsteemi pole ja sa oled sõltuv armastusest ja heatahtlikkusest.»
Joel Luhametsal on õnn olnud elada koos heade inimestega: «Iga kord kui Salumaa juures käisin, tulin tagasi tohutu sooviga õppida.» Joeli sõnul on meelde jäänud isikud ja hing, mitte nende teod: «Ago Viljari, Toomas Paul, Harri Haamer, Arpad Arder… Elmar Salumaa, kes oli ise suur teoloog, hindas kõige enam siirast usku ja lihtsat palvet. Võib teha igasuguseid vigureid. Need hajuvad aja jooksul, kuid siiras usk ja lihtne palve jäävad püsima.»
Praeguse olukorra kohta ütleb Joel, et sellest on kõige halvem rääkida: «Sellest räägime järgmise 25 aasta pärast. Aeg hindab seda tööd ja näitab, mis jääb püsima, mis kaob.»
Lai tööpõld
Joel Luhamets on pastor põlvkonnast, mida palju ei ole. Pärast Joeli on ordineeritud 90% praegu tegutsevatest vaimulikest. Enne teda oli vaimulikku töösse tulijaid vähe. Nüüd on rida ameteid, mis nõuavad staaži ja vanust. See kuhjab üldkiriklikke ülesandeid ja teeb tööpõllu laiaks. Ühest küljest on see killustanud, teisalt rikastanud.
Praegu ei tea Joel, mis tulevik toob. «Ega julge väga planeerida, sest enamus kordadel, kui olen ette mõelnud, pole nii läinud. Ma ju ei tea, kuidas saab Jumal mind paremini kasutada. Seda ka ei saa öelda, et ma tahan igat päeva väga hästi ära kasutada – ei jaksa lihtsalt.»
Rõõmu tunneb Joel Luhamets sellest, kui saab olla Jumala Sõnaga inimestele toeks. See juhtub siis, kui inimene on päris hädas, muidu ollakse üsna pretensioonikad.
Kuhu edasi?
«Võibolla ma ei peagi kuhugi välja jõudma, võibolla see ongi juba käes. Rõõm on suhetest kaasinimestega, teatud suhtes Jumalaga on rõõm. Kui kuhugi jõuda, siis nende suhete paremaks loomisele. Seda ei saa hariduse ega suure tööga, mis võivad suhteid pigem lõhkuda. Kusagile pürgimine on edasiviiv jõud, aga näitab ka sisemist rahulolematust, nagu oleks hea kusagil mujal, ja mis on, peaks rohkem olema.
Mulle tundub see hea, mis praegu on, üsna hea. Arvan küll, et elu paremaks muutmise nimel teeme selle vahel põrguks. Olen konsistooriumis teinud ettepaneku jätta üks aasta koosolekuvabaks. Vaatame, kas EELKga juhtub midagi. Saan aru küll, et need on tagurlikud mõtted, aga unistan ikka. Mulle meeldivad koosolekud, kuna mulle meeldib inimestega kokku saada. Konsistooriumis on väga toredad mehed, kellega on lihtsalt hea koos istuda. Kodus on ka toredad inimesed. Kui mul oleks pere ja kogudus kaasas, siis ma ei kipuks koosolekult kuhugi ära.»
Joel Luhamets möönab, et 50 aastat on pikk aeg: «Enam ei saa mõelda, et muudkui alustan ja võtan uusi asju ette. See on juba elu teine pool. Õnn on, kui tagasi vaadates ei pea midagi kahetsema. Ei ole ma suur teoloog, ilmselt ka rahvamees mitte… Olen teinud seda, mida oskan. Väga suur arm on olnud!»
Oma isaga vestles Kristjan Luhamets

Joel Luhamets
Sündinud 19.03.1952 Antslas.
Lõpetanud:
* Antsla Keskkooli,
* TPI elektriinsenerina 1975,
* UI 1987.
* Ordineeritud 06.09.1978.
* 1978-1989 Kuressaare kog õp
* 1989-1997 Põltsamaa kog õp
* 1997-Tartu Pauluse kog õp
* 1991-1997 Viljandi praost
* 1998- Tartu praost
* 1990- konsist ass
* Abielus aastast 1977 viiuliõpetaja Tiina Luhametsaga.
Peres kolm last, kõik TÜ üliõpilased:
Kristjan (21) – usuteadus
Katrin (20) – arstiteadus
Eva-Liisa (19) – sotsiaaltöö

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)