Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Mees ja kogudus: pagulased Jumala hoidmises

04.08.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

1950. a jõulukuul asutatud E.E.L.K. San Francisco kogudus käib koos kord kuus, 50 liikmeannetajast jõuab kirikusse tavaliselt üle poole.
Kuigi Peeter Grüner (67) ei olnud veel leeriikka jõudnud, kui San Francisco eestlased endile koguduse asutasid, on just tema õige mees andmaks ülevaadet koguduse ajaloost ja tänasest päevast.
Ta on olnud tegev selle juhtimises ning talletanud mällu kodukoguduse ja siinse Eesti kogukonna loo. Kuivõrd iga kogudus on oma liikmete, eriti aktiivsete liikmete nägu, saab selgeks Peeter Grüneriga suheldes – ei saa kirjutada ühest ilma teiseta.
Pagulasstaatuses

Kohtume noorusliku erusõjaväelasega tema kodus California tänaval San Franciscos, majas, kus elasid juba Peetri vanemad ja kus ta nüüd asub abikaasa ning noorema pojaga. Vaikne ookean on kiviviske kaugusel, silmale haarata on ka linna sümbol, Golden Gate’i (Kuldse Värava) sild.
Linn on omaseks saanud küll, tunnistab minu vestluskaaslane, kes saabus siia, Ameerika läänekaldale ema ja kasuisaga juulis 1950. Seljataha jäi toona 6 aastat Saksamaal Hamburgi piirkonna põgenikelaagreid, kust Peeter sai kaasa eesti ja saksa algkooli lõputunnistuse, väga hea saksa keele ja hea inglise keele oskuse ning elupõlise pagulasstaatuse.
Peeter Grüner ei ole siiski kõik vahepealsed aastad Californias veetnud. Pärast keskkooli lõpetamist ning aastat ülikoolis pidi 18aastane noormees ajateenistusse astuma, mis pikenes sõjaväelase karjääriks ja tõi kaasa liikuva eluviisi. Suunamine Prantsusmaale viis kokku prantslannaga, abielluti ja perre sündis neli last. Esimene ja ka teine abielu püsima ei jäänud, tänase abikaasa Liaga saab aga õige varsti 27. pulma-aastapäeva tähistada ja neil on kaks poega.
Tegudeinimene

Peeter Grüneri mälestuste hulka kuuluvad ka sõjakogemused. Aastatel 1965-66 oli ta Vietnamis ning 1973-74 Koreas. Saatuse soovil viibib nüüd Iraagi konfliktipiirkonnas Peeter ja Lia Grüneri ristipoeg, 23aastane Kalle Williams. Noormees oli just lõpetamas kolmeaastast vabatahtlikku sõjaväeperioodi, kui aprillis tuli korraldus pikendada tema teenistusaega ning ta saadeti neljanda ratsadiviisi koosseisus Bagdadi.
Inimesed sünnivad lammasteks või juhtideks, meenutab Peeter Grüner rahvalikku ütlemist. Ennast peab ta tegutsejaks, mitte kõrvaltvaatajaks. Tuleb nõustuda. Aastate vältel on Peetri õlul olnud mitmeid Välis-Eesti seltsi- ja koguduseelu ameteid.
Elu olulisemaks teoks nimetab mees aga viie aasta jooksul kaheksa abikonteineri toimetamist Eestisse. Abi, mis oli suunatud laste- ja vanadekodudele ning paljulapselistele peredele, sihtgruppideni jõudmist käis ta isiklikult kontrollimas.
Igas sadamas mõni eestlane

See Hemingway poolt maailmakuulsaks kirjutatud mõte leiab kinnitust sadamalinnas San Franciscos. Peeter Grüner teab nimetada nelja suuremat eestlaste saabumise lainet.
Juba enne I maailmasõda, pärast 1905. a revolutsiooni saabus siia eestlasi. Olles pagendatud Siberisse, leidsid nad võimaluse üle Hiina Ameerikasse rännata, eriti läänekaldale ja enamasti San Franciscosse. 1920ndateks oli siin päris suur eesti kogukond, kelle kooskäimistest on säilinud ka fotomaterjali. «See seltskond oli punane, sotsid ja need, kes ei osanud vahet teha sotsialismil ja kommunismil,» kommenteerib Grüner.
Sellesse aega jääb ka esimene katsetus oma kogudust luua. Õpetaja Konrad Klemmer, kes reisis läbi Ameerika ja jäi pikemaks ajaks San Franciscosse, püüdis siin usuelu organiseerida. Tööpõld ei olnud paraku viljakas, kuna siinsed eestlased olid siis enamasti vasakpoolsete vaadetega, kes kirikuelust ei pidanud.
1930ndatel tuldi lihtsalt paremat elu otsima. Peeter Grüner nimetab enda tädi Elvine Personi, kes abiellus San Franciscosse ankrusse jäänud eesti meremehega.
Selle lainega tulnud Vabadusristi kavaler John Ostrat pidas linnas koos Oskar Saarlantiga graveerimistöökoda, mis andis paljudele pagulastele (kolmas laine oli aastatel 1949-55) tööd ja leiba.
«Ta peaaegu garanteeris, et kõik abivajajad said tööd, kuigi ta ei vajanud nii palju töökäsi,» rõhutab Grüner. Ostrat oli seltsielu hing, just suuresti tema eestvedamisel loodi 1949 tänaseni tegutsev Eesti Selts, mille kauaaegseks esimeheks ta oli.
Üksikud leidsid ka raudse eesriide ajal tee vabasse maailma. Näiteks elas Los Angelese lähistel toona saabunud piiskop Kuke lesk Lola Rahamägi, kel lubati emigreeruda oma arhitektist poja Jaak Kuke kutsel.
Viimane suurem laine sai alguse 1980ndate lõpust ja kestab tänaseni. Tullakse, ollakse, minnakse tagasi või jäädakse.
Truudusvanne mitmele kodumaale

Ei ole alati kerge mõista, mis on pannud eestlasi võõrsil kokku hoidma, oma keelt ja eestlaseks olemist alal pidama. Eriti siis, kui usk Eesti iseseisvuse taastamisse kippus kaduma ja asumaades sündinud uus põlvkond ei mäletanud enam isade maad.
«28aastasena ei osanud ma vastata küsimusele, kes ma olen. Olin elanud 7 aastat Eestis, 7 aastat Saksamaal, 7 aastat Ameerikas ja 7 aastat Prantsusmaal. Igal pool olin tundnud ennast suhteliselt hästi, koduselt,» mõtiskleb Grüner, kes tegelikult kuni nn laulva revolutsioonini vaatles ennast kui maailmakodanikku, kes ei ole seotud ühe maaga. «Siis järsku sain aru, et mu süda on Eestis,» meenutab ta oma kosmopoliidi selgroo murdumist.
Iga pagulaseestlane on pidanud seisma vastamisi identiteediküsimusega. Peeter Grüner meenutab aega, mil fookuses oli kodakondsusteema. «Väga paljudele ja minule isiklikult andis otsustamiskindluse Jaan Lattik, kes külastas meie kogudust Rootsist 1950. aastate alguses ja soovitas USA kodakondsus vastu võtta.»
Lattiku põhjendus olnud: nii saavad eestlased asumaa täieõiguslike kodanikena mõjusamalt kaasa rääkida poliitikas, kaitsta Eesti huve. 1956 tõstis Peeter Grüner käe tähelipu ees ja tõotas USAle truudust, paludes selleks abi Jumalalt.
Hiilgeaegadel 6 pihtkonda

«Koguduse hing ja ihu oli pastor Karl Lipping. Andis ennast 200% koguduse tööle,» toonitab Peeter Grüner. Midagi ei sünni tühjale kohale, ka San Franciscos oli enne oma koguduse ametlikku loomist kiriklik tegevus olemas, see oli erinevatest konfessioonidest eesti vaimulike kanda.
Piiskopi kindlal ülesandel saabus detsembris 1950 siia õpetaja Karl Lipping, Eestis ordineeritud ja Saksamaal laagripastoriks olnud tulihingeline mees. Kohe peeti jumalateenistus, mille järel otsustatigi kogudus asutada.«Meid aitas tookord Ameerika kirik, kes palkas Lippingu abiõpetajaks ning andis oma ruume kasutada,» meenutab Grüner. Oli sisuline vahe, kas toetajaks oli Missouri Sinodi kogudus või kogudus, mis tänaseks on koondunud Ameerika Evangeelseks Luterlikuks Kirikuks.
Esimesed nimelt ei pannud imeks ega pahaks pagulaste soovi moodustada iseseisev kogudus, kuna teiste vaatevinkel oli: meie küll aitame, aga nemad liitugu meie kogudusega. San Francisco eestlased puutusid kokku just teise variandiga, mis tõi algul pingeid, ent lõppes eestlaste võiduga.
«Meil oli palju ühiseid ettevõtmisi. Kui meie muusikainimesed andsid kontserte, siis kohalik kogudus käis kuulamas. Pastor Lippingule pakuti jälle Ameerika koguduses jutluse pidamise võimalust, kuigi tema inglise keele hääldus oli algul nii vilets, et keegi õieti aru ei saanud,» meenutab ta entusiastlikke algusaastaid. Koguduse poolt armastatud õpetaja Lipping töötas elu lõpuni, 1985. aastani, olles üle 80 aasta vana.
San Francisco eesti kogudusega on seotud terve rida vaimulikke. Paul Maidre, Endel Ulp, Valdeko Kangro, Peet Jürgenstein, Uudo Tari, praost Juhan Suurkivi, Kersti Kimmel, loetleb Peeter Grüner evangeeliumi jagajaid. Arvestades koguduse majanduslikku olukorda, mis ei lubanud kohapeale oma vaimulikku palgata, oli külalisvaimulike kasutamine soodsaim võimalus. Praegu on kogudusel kokkulepe abipraost Hendrik Lauriga, kes käib jumalateenistusi pidamas kord kuus.
Suurem kui Eesti Vabariik

«Isegi tänapäeval ei ole meie kirik ainult kirik, vaid ka klubi, sotsiaalse läbikäimise koht,» selgitab Grüner. Nii mõnelegi on teenistus hinnaks, mis tuleb maksta koosolemise võimaluse eest, lisab ta muheldes. «Aegade algusest» on püsinud tava koguneda pärast jumalateenistust kirikukohvile, millest võtab osa ka kirikuõpetaja. Perenaised on laudadele kandnud head-paremat, istutakse ja aetakse juttu, õnnitletakse hällipäevalisi ning meenutatakse siit ilmast lahkunuid, kiriku- või rahvuspühade puhul võtab koosolemine pidulikuma ilme.
Justkui muistses Eestis, kus kihelkonnakeskusesse võis vankriga mitu tundi logistada, peab siingi tihti kirikutee jaoks tunde varuma, kuigi hobuste asemel on autod – piirkond on lihtsalt nii suur. Koguduse hiilgeaegadel oli kasutusel kuus kuulutusepunkti ehk pihtkonda maa-alal, mis on suurem kui Eesti Vabariik.
«Pole teada, kaua meie kogudus veel kestab. Inimesed jäävad vanaks, noorem põlvkond kirikusse ei tule,» teatab Peeter Grüner nukralt. Ja kui see ongi selle koguduse luigelaul, siis on ta oma tähenduse möödunud aastakümnetega kindlalt põlistanud Eesti ajalukku, leian ennast mõttelt.

Liina Raudvassar San Franciscost

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)