Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Meenutusi usklikest ja usulistest elamustest Vene vanglas ja sunnitöölaagris

23.02.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Mind vahistati gümnasistina 1940. a sügisel, kui katsusin aidata neid õpilasi, kes olid vahistatud selle eest, et olid kergitanud mütsi Tallinna Reaalgümnaasiumi eest maha võetud Vabadussõjas langenud kooliõpilaste ja õpetajate mälestussamba sokli juures. Vahistatud olid aetud puldankattega veoautosse ja mina lõikasin oma pussiga puldanisse lõhe, et nad saaksid autost välja hüpata. Seda aga nähti ja mindki vahistati ja sunniti autosse ronima. Nii algas pikk, kümneaastane teekond, mille esimesed etapid olid Kawe kelder ja Patarei vangla.
Kindel märk
Kahe kuu jooksul ei toimunud ühtegi ülekuulamist, konutasin üksikkongis. Kuulsin kaugemalt karjatusi ja kisendamist, ilmselt peksti minu kaaskannatajaid. Mulle oli seltsiks särasilmade ja pikkade vurrudega peaaegu taltsas hiir, kes käis hoolsalt minu leivaraasukesi söömas.
Nii kulus umbes kaks kuud, kui ärkasin ühel ööl täiesti selge peaga. Teadsin, et olin ärkvel, kui seinale ilmus tuline kiri, mis moodustas sõna «inferno» ning üks hääl ütles kõlavalt: «Sa lähed nüüd põrgusse, kuid ära karda, sa tuled sealt välja.»
Mulle meenus usuõpetuse tunnist meelde jäänud lugu peost Nebukadneetsari lossis ja seal seinale kirjutatud «meneteekel». Hiljem laagris ei olnud mul kunagi hirmu, mitte säärast tunnetki, et võiksin surma saada. Laagris oli palju eluohtlikke juhtumeid, kus pääsesin tõepoolest üle noatera, kuid mul ei olnud kordagi tunnet, et nüüd on lõpp käes.
Kurja eest hoitud
Meenub tüli, mis tekkis metsatööl kohaliku blatnoide peamehega, kelle hingel oli mitu mõrtsukatööd ning kellele veel üks tapmine ei oleks midagi tähendanud. Blatnoi haaras kirve virutamaks mulle pähe, kui üks vene mehe langetatud käsivarrejämedune kaselatv otse talle lagipähe langes ning ta ajud laiali paiskas. Nii lihtsalt kõnges kõigi poolt kardetud mõrvar. Mina aga hakkasin sellest sündmusest alates õhtupalvet lugema, mis jäi vahele ainult suurima väsimuse korral.
Kirovi vanglas oli mul kokkupuuteid Lääne-Ukrainast pärit uniaatidega, kes olid arreteeritud oma usu pärast. Nad täitsid kreeka-katoliku kombeid, kuid ei tunnistanud kirikupeaks mitte Moskva patriarhi, vaid Rooma paavsti – bolševike silmis oli see koletu kuritegu.
Kord viidi uniaadid vangla õuele ja teatati nende hirmutamiseks, et algab mahalaskmine. Usus kindlad uniaadid hakkasid laulma kirikulaule ja Jumalat tänama oma riiki kutsumise eest, mida aga seekord nendega ei sündinud.
Laagris oli usklikke, kes pidasid hingamispäeva ja keeldusid laupäeval töötamast, kuid olid nõus sunnitööd tegema pühapäeviti. See päev aga oli konvoile pühapäevaks ja nii saigi see seltskond nädalas veel teise puhkepäeva. Palvekoosolekutele vaatas laagri juhtkond läbi sõrmede ega teinud sellest numbrit. Tundsin laagris heatahtlikku vene naist Njurat, kes oma sõnul oli vangistatud usu pärast ning kes laagriski oli hoolas palvetaja.
Leedulasest arst
Oma ellujäämise eest võlgnen osaliselt tänu Leedu tõsikatoliiklasest arstile Bronislaw Jazburskisele, kelle hoole all oli primitiivne laagrihaigla koos nn OPga, mis oli määratud äärmuseni kurnatud vangidele kosumiseks. OP-elanikud ei pidanud käima tööl või tegid siis midagi kergemat, nt suvel heinatöö. Minu aga võttis Bronis OPsse ja hakkas mind koolitama velskriks.
Kord tõi konvoi laagrisse inglise mereväemundrit meenutavas riides mehe, kes väitis ennast olevat olnud nõukogude spiooni Hamburgis. Jutt, nagu näha, kaunis segane, kuid niisuguseid lugusid kuulis laagris tihti. Mees ütles oma nime olevat Anatoli Vesterblom ja peale mitmesuguste muude oskuste mõistis ta kenasti laulda romansse Vertinsko repertuaarist.
Vesterblom tundis peast mitut Jessenini luuletust, eriti hästi deklameeris ta Jessenini värsse, mis olid mõeldud vastuseks proleetpoeedi Demjan Bednõi ristiusku ja usklikke pilavale pärapoeesiale («sina vaene Demjan torkasid oma kärsa Jessuse verre nagu orikas…»).
Jazburskis saadeti pärast kümneaastast vangistust asumisele Krasnojarski, kus ta kohtas asumisele saadetud uniaate, nende hulgas ka kõrget vaimulikku nimega Sliipi. Viimane kirjutas seal uniaatkiriku ajalugu, millega muidugi pälvis NKVD erilise tähelepanu.
Kirjutatav ajalugu taheti pärast valmimist konfiskeerida. Sliipil aga õnnestus ajalugu tervelt õigesse kohta toimetada: otsitav materjal oli peidetud tema liblikakogudesse ja sealt NKVDlased seda ei avastanud. Sliipi arreteeriti ning ta korteris pandi toime läbiotsimine, kus manukaks oli Jazburskis.
Läbiotsimisel leiti kirikule kuuluvad väärisesemeid, mis pandi puust kasti. Õhtul aga märgati, et kast on kadunud, keegi oli näinud Sliipi teenrit miski kompsuga metsa minevat. Nüüd toodi kohale hulk sõdureid, kes hakkasid metsa läbi otsima. Lõpuks leiti otsitav. Sliipil tuli asumiselt vangi minna. Sliipi saatusest veel niipalju, et Jazburskis oli kuulnud Vatikani raadiosaadet, kus Sliipi oli osalenud. Selgus, et Sliipi oli mingi spiooni vastu Vatikani välja vahetatud.
Mulle jäi laagris mulje, et kristlased talusid laagriõudusi kergemini kui paganad.
Hans-Heikki Laja

Autorist: Hans-Heikki Laja naasis Venemaalt 1950. aastal, lõpetas Tartu meditsiinikooli, seejärel 1960 Tartu ülikooli arstiteaduskonna. Oli Tartu polikliinikus kuni aastani 1992 jaoskonnarst, sealtpeale on Eesti Repressiooniohvrite Meditsiinilise Rehabiliteerimise keskuse arst. Kuulub Tartu Pauluse kogudusse õpetaja Harald Tammuri ajast.
Hans-Heikki Lajale on antud 2005. aastal Eesti Punase Risti IV klassi ordeni kui humanitaarabi vahendajale.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)