Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Meenutusi Haapsalu pühapäevakoolist

25.04.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Haapsalu pühapäevakoolis käis lapsi, kelle vanemad kuulusid baptisti, metodisti, rooma­katoliku ja õigeusu (tol ajal nimetati kreeka­katoliku) kirikusse. koopia fotost

Ajaloo andmetel alustas pühapäevakoolidega Robert Rikes (1735–1811) Inglismaal Londoni lähistel 1780–1789. Rikes oli usklik mees. Nähes töölisasulates lapsi omapäi liikumas kasimatutena nii kehalises kui ka vaimses mõttes, tahtis neid koondada enda juurde, eriti pühapäeviti. Ta tahtis neid kasida, puhtaks pesta – algul ihu ja edasi ka hinge.
Ilmselt sealt saigi pühapäevakoolide mõte, kogu pühapäevakooliliikumine alguse. Edasi kandus see mujale Inglismaale ja mujale Euroopasse. 1890 loodi Eestis Pühapäevakoolide Ühendus. Esimene pühapäevakool asutati vist Tallinnas 1890. a.
Haapsalu pühapäevakool võis olla asutatud enne Esimest maailmasõda. Kindlasti oli ta olemas juba 1922. või 1923. a. Ta asutati vennastekoguduse palvemajja, praegu Suur-Lossi tn 10 (säilinud on sellest vaid vundament). See oli üsna suur puust palvehoone. Saal võis mahutada kuni 150 inimest. Oli ka rõdu, väga hea harmoonium ning orel. Pühakoja ukse kohal oli katus, hoones oli elekter. Saalis oli kantsel, väiksem pult, pingid, lauake. Oli ka kõrvalruum, kus erilistel puhkudel valmistati teed.
Meid õpetas vend Mihkel Tohver. Ta oskas harmooniumi mängida. Meid, lapsi, ei lubatud omapäi harmooniumi mängima, seda pidi tallama. Pühapäevakooli juures töötasid kaks õde: õed Juuli ja Anete Lilienthal. Neist üks tegeles vanemate lastega, teine noorematega. Oli kaks gruppi, alla 7–8aastased ja üle selle.
Mina läksin pühapäevakooli, kui olin äsja viieaastaseks saanud (1927. a – toim.).
Pühapäevakool tuli kokku igal pühapäeval kell 12, pärast jumalateenistust. Kirikus algas tol ajal jumalateenistus pühapäeviti kell 10. Pühapäevakooli minnes võtsid vanemad lapsed nooremad endale käekõrvale ja nii mindi läbi Haapsalu kahe-kolmekaupa palvemajja.
Üleriided võeti seljast. Igaüks istus oma kohale. Nooremad lapsed istusid eespool, vanemad tagapool. Alustati ühise lauluga, siis järgnes sissejuhatav kirjakoht, jutt või vestlus. Küsitleti mõne kirjakoha kohta. Õppisime piiblilugusid. Sinna juurde kuulus alati suur värviline pilt, mis lahti rulliti nagu poogen. Igal pühapäeval oli kindlasti üks kuldsalm. See anti koju õppimiseks. Järgmisel pühapäeval ütles laps selle kuldsalmi peast üles. Mitu neist jäi meelde eluajaks.
Haapsalu pühapäevakoolil oli kaks põhirühma. Nimetasime neid grupedeks. Üks oli noorematele, teine vanematele. Pärast üldist osa mindi eraldi, nooremad ja vanemad. Lasterühmadega tegelesidki tädi Juuli ja Neti. Pühapäevakooli juhatas vend Mihkel Tohver, kes oli ka vennastekoguduse juht. Meie, lapsed, hüüdsime teda onu Mihkliks.
Pühapäevakooli tundi tulid vahel külla lastevanemad, mõnigi kord Haapsalu koguduste õpetajad. Haapsalu luterliku koguduse pastor oli saksa rahvusest Ralf von zur Mühlen, kes rääkis küll väga korrektset ja grammatiliselt õiget eesti keelt, kuid üsna suure aktsendiga.
Ta oli väga lugupeetud mees, liiga lugupeetud selleks, et olla väga lähedane ja väga armastatud. Töötas Haapsalus 1939. aasta sügiseni. (Esimeseks eesti rahvusest kirikuõpetajaks sai siis Konstantin Kütt.) Teda salliti. Ta oli ka usu nimel kannatanud. Nimelt 1917. aastal, kui Haapsalus toimus bolševike ülestõus, tulistasid turuplatsil punased madrused teda näkku. Pastor Mühlen sai ühe laengu haavlipüssist ja tal olid haavlitest sinakad jäljed mõlemas põses.
On inimesi, kes on rõhutatult targad selleks, et olla lähedalt armastatud. Ka mõned vaimulikud ja kiriku töötegijad on sellised.
Lähedasem oli Haapsalu lastele luterlikest kiriku töötegijatest Gustav Möll.
Ühe joone tahaksin veel pühapäevakooli töös esile tuua. Haapsalu pühapäevakool oli mingil määral kirikute-, koguduste- ja konfessioonidevaheline, oikumeeniliste joontega. Ma käisin ühes koolis lastega, kelle vanemad kuulusid baptisti, metodisti, õigeusu (tol ajal nimetati kreekakatoliku) kirikusse, ka roomakatoliku kirikusse.
Väga elujõuline pühapäevakool peale vennastekoguduse oma oli baptisti kogudusel. Baptisti koguduse pastor oli tol ajal Johannes Lipstok, eesti tuntud baptistiliikumise juhte. Haapsalu metodisti koguduses jutlustamas käis väga sageli vend Aleksander Kuum. Pühapäevakooli külastas veel vennasteliikumise vend Peeter Sink, misjonär ja kirjanik, kreekakatoliku koolimees Jakob Mutt, Eesti delegatsiooni liikme Tartu rahu sõlmimisel, kolonel Victor Muti vend, kes tol ajal oli Eesti suursaadik Washingtonis.
Julgen väita, et kõiki ühendas usklikkus, usk kõigevägevamasse Jumalasse. See ei pruukinud iga päev olla väga teadlikult välja öeldud.
Usklik olla oli tol ajal endastmõistetav. Ristikogudusse kuulumine oli samuti endastmõistetav. Kogudusse kuulumine oli tol ajal koguni seltskondlikult hea toon. Kui keegi üldse ei kuulunud kuskile kogudusse, siis peeti seda inimest pisut veidraks, nagu võõrastavaks.
Kullamaa laadal oli üks mees, kes ei kuulunud kogudusse, kes oli nagu jumalasalgaja. Tol ajal mõiste „ateist“ ei olnud kasutusel. Mõned tahtsid nagu välja paista jumalasalgajana. Lapsed ütlesid selle mehe kohta: „Tema ei usu Jumalat“ või näitasid omavahel näpuga.
Praegusel ajal ei lähe see enam üksteisele korda, kas keegi usub või ei usu. Niisugune vahe on ajavaimus.
Külastasime metodisti kiriku pühapäevakooli. Selleks puhuks õppis iga laps mõne salmi ära. Käisime vahel ka kreekakatoliku pühapäevakoolis.
Õpetaja Möll, kes oli väga lähedane vennastekogudusele, juhatas Haapsalu I algkooli, kus näiteks mina olen õppinud. Haapsalu II algkooli juhatas ülempreester Jakob Mutt. Need ei olnud sellised koolimehed, keda Oskar Luts „Kevades“ nagu karikatuurselt köstrina on kujutanud. Need olid sõna tõsises mõttes rahvavalgustajad, „külaküünlad“ ja Haapsalu linnas tollel Eesti ajal väga lugupeetud inimesed. Nagu ka baptisti koguduse ja metodisti koguduse vaimulikud, väga tunnustatud ja lugupeetud inimesed, kes andsid tooni selle sõna kõige paremas mõttes. Kas keegi oli väga harras, usklik või väga vaga, see oli igaühe end asi.
Vend Mihkel Tohver on jäänud meelde kui vaga mees. Ta oli korralik, aus, ja ta oli sealjuures ka rahva seas liikuv. Tema oli üks etalon, eeskuju – oma käitumises ja hoiakutes. Ta kandis alati lipsu ja halli ülikonda.
Kurja vanduda ei olnud tollal sünnis. Kristliku kasvatuse, kõlbluse andis suurel määral pühapäevakool, kuhu vanemad oma lapsi saatsid kõlblust, eetikat omandama. See oli oluline, elujaatav, meelde jäänud kasvatusasutus, tõelise kasvatuse kool. Kuldsalmid, mida vend Mihkel Tohver ja õde Juuli õpetasid, aitasid minul iseendaga ja eluga toime tulla aastakümneid, väga rasketel, kriitilistel aegadel, ka sovetlikes surma­laagrites. Pühapäevakool ei olnud eluvõõras vagatsemine, vaid sisemine kasvatus. See andis midagi eluaegset, mida praegu on raske sõnadesse seada.
Vend Mihkel Tohver oli oma ametilt Haapsalu linnasekretär, tollal kõrge ametnik linnapea kõrval. Ta oli linnas omal kombel tooniandja.
Kui saabus kevad, läksime pühapäevakooliga Haapsalust välja Harmoonia metsa. Meie koolitädid ja vend Mihkel Tohver olid kaasas. Seal olime keset loodust, kaasas võileivad. Tänini hellad lapsepõlvemälestused. Vend Mihkel Tohver võttis vesti väele ja mängis meiega koos rahvastepalli. Kiljusime vaimustusest, kui onu Mihkel meiega rahvastepalli mängis.
Pühad elamused käisid kaasas piiblilugudega. Skautluse kohta on öeldud, et see on püha mäng. Pühapäeva ja seda kooli lausa ootasime. Laulsime „Ma pühapäevakoolis käin suure rõõmuga …“.
Minu isa ütles, et kui keegi üldse saab taevasse, siis on see Mihkel Tohver. Ma arvan, et isa väljendas paljude arvamust.
Pühapäevakoolis olid kõik ühed. Tol ajal sõna „vaesed“ asemel kasutati „puudustkannataja“, „puudust kannatav rahvuskaaslane“ või “puudust kannatav usukaaslane“. Neid nagu ei pidanud olema. Ja kui oli, siis püüti igati neid aidata. See kogukond pühapäevakoolis ühendas meid kõiki.
Esimesed mälestused lapseeast ja lapseea kasvatus on väga olulised. See ladestub alateadvusse ja edasi mõjutab ka teadvust.
Praegu räägime kihistumisest, tõusiklusest, rikastest ja vaestest. Arvan, et pühapäevakooliliikumine ja ka vennasteliikumine aitaksid nüüdki ühiskonda parandada. Sealjuures ei tarvitseks karta, et usklikke arvuliselt nii vähe on.
Vennastekoguduse vaimsus oli rahvale lähedal. Vennastekoguduse vaimsus oleks see, mis ühendaks inimesi läbi erinevate rahvuste, läbi erinevate sugupoolte, erinevate eluigade ja ühiskonnakihtide.
Minu mälestused Haapsalust lõpevad 1940. aasta sügisega. Olin sunnitud sovetivõimu ja NKVD silma alt ära minema. Tollel iseäralikul ajal sain Emmaste mittetäielikku keskkooli õpetajaks. Sinna aitas mind tööle Jüri Uustalu. Eesti ajal sotsiaaldemokraadina tuntud koolimehest, Silla algkooli juhatajast oli saanud Läänemaa haridusosakonna juhataja.
Enne Teist maailmasõda oli Haapsalu rikas usuelu poolest. Usumeestest rääkides – vend Mihkel Tohvri kõrval oli vend Friedrich Tombo, perekond Tamverk. Nende pereisa Mart Tamverk asutas Haapsalus ajalehe Lääne Elu. Johan Tamverk oli helilooja. Tema laul on „Kui päevakära aega ei andnud palvele …“.
Mihkel Tohvrit nägin viimati 1940. a sügisel enne seda, kui ma Hiiumaale pidin minema. Käisin Mihkel Tohvri juures, jätsin nagu Haapsaluga jumalaga. Käisin sealsamas vennastekoguduse palvemajas. See ei olnud pühapäev. Mihkel Tohver oli seal. Väga lühidalt jätsin temaga kättpidi jumalaga. Ta tõstis parajasti raamatuid. Ütlesin: „Ma lähen nüüd Haapsalust ära.“
Nii jäi ta meelde vaga ja jumalakartliku inimesena, kes oma usku ei hoidnud vaka all.
Vennaste palvela on mul tänini elavalt meeles.
Heino Noor

Lindivestluse salvestas Vello Niilo
2003. a.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)