Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Meenutamise tähendus

02.11.2016 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Hingedepäeval küünalt süüdates usuvad tänapäeval vast vaid vähesed, et esivanemate hinged meid tõepoolest külastavad ja nende vastu peab kena olema. Küllap on see päev oluline pigem elavatele, et lahkunud lähedasi inimesi ning ühtlasi igavese elu lootust meenutada.
Mis mõte on aga tänapäeval nii populaarsel ajalooliste tähtpäevade tähistamisel? Jääb mulje, et sageli tahetakse lihtsalt oma organisatsioonile avalikku tähelepanu võita ning traditsioonidele ja auväärsele minevikule viidates selle tähtsust esile tõsta. Heal juhul rõhutatakse aastapäevadel aga minevikus toimunu tähtsust maailma kujunemisel selliseks, nagu see tänapäeval on. Nõnda võime paremini mõista oleviku probleeme ning teha plaane tulevikuks.
Just selline lähenemine oli omane näiteks usuteaduse instituudi korraldatud reformatsioonikongressile, mille asjatundlikud ettekanded käsitlesid usupuhastuse tähtsust nii teoloogilisest, kirikuloolisest kui eesti rahvuskultuuri kujunemise seisukohast. Selge sõnum oli ka roomakatoliku kiriku ja Luterliku Maailmaliidu esmaspäeval Lundis aset leidnud ajaloolisel reformatsiooni alguse ühisel meenutamisel: jätta seljataha mineviku erimeelsused ja otsida seda, mis ühendab. Eriti seeläbi, et antakse koos Kristusest tunnistust ligimesearmastusest kantud teenimistöö kaudu.
Rain Soosaar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)