Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Meenutamise tähendus

23.08.2017 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Viimaste nädalate sündmused on pakkunud rohkesti mõtteainet, miks mõne ajaloosündmuse meenutamine ei pälvi erilist tähelepanu, teised aga kütavad üles ootamatult palju kirgi.
Eelmisel pühapäeval tähistasime näiteks taasiseseisvumispäeva. Kuigi meenutatakse üht meie lähiajaloo pöördelisemat sündmust, pole 20. august paljude eestlaste jaoks kuigi oluline püha. Tõsi, vabaõhukontserte ja muid taasiseseisvumispäevale pühendatud üritusi korraldatakse sel päeval praegu varasemast siiski rohkem.
Siiani pälvib teenimatult vähe tähelepanu aga 23. augustil Eestis riikliku tähtpäevana tähistatav natsismi ja kommunismi ohvrite mälestuspäev. Näib, et laiema avalikkuse jaoks ei ole möödanikus toimunud inimsusevastaste kuritegude teemat suudetud kuigivõrd aktuaalseks muuta.
Välisuudised toovad aga vahetpidamata teateid selle kohta, kuidas ammuses minevikus toimunu võib ajendada teravaid poliitilisi konflikte. Nii ärritas ühe USA kodusõjas orjapidamise jätkamise eest võidelnud kindrali ausamba eemaldamise plaan sealseid paremäärmuslasi ja viis kokkupõrgetele eri leere pooldanud meeleavaldajate vahel.
Poola ja Venemaa suhetes seevastu on järjekordseks pingeallikaks Varssavi otsus kõrvaldada riigist II maailmasõjas langenud Nõukogude sõdurite auks püstitatud monumendid. Maailma kuklapoolel käivad aga kirglikud vaidlused selle üle, kas on kohane 26. jaanuaril ka edaspidi tähistada Austraalia päeva. Sellega meenutatakse nimelt valgete kolonisatsiooni algust, mis sealsetele põliselanikele palju kannatusi tõi.
Esmapilgul võib tunduda imelik, et nendes vaidlustes löövad innukalt kaasa needki, kes tegelikult mineviku vastu kuigi suurt huvi ei tunne. Süvenedes saab aga selgeks, et ajaloovaidluste taga seisavad konfliktid ühiskonnas domineerivate väärtuste ja identiteetide üle. Seega oleks igati soovitav, et ka kirik mineviku tõlgendamise teemadel rohkem sõna võtaks.
Rain Soosaar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)