Esileht » Arvamused » Arvamus »

Meenutame kirikuõpetaja Paul Saart

16.03.2010 | | Rubriik: Arvamus, Persoon kaasajast

 Sõbra mälestust kalliks pidades
 Minu tutvus Paul Saarega kestis aastakümneid ja sai alguse ajast, mil ta Hagerisse tuli. Siis pidas Paul Saar palvetundi ka meie kodus. Aastaid korraldasime koos Hageri palvemaja aastapäeva, mille puhul vaimuliku osaduse kõrval on alati olnud oluline ka ühine söömaosadus.
Paul Saar hindas kõrgelt vennastekoguduse meelsust ja käis veel kõrges eas Tõdva palvemajas palvetundi pidamas. Sõitis ise autoga, võttis teel naised auto peale ja viis pärast palvetundi koju tagasi.      
Mida iganes Paul Saar tegi, tegi ta pühendunult, ükskõik, kas ta midagi remontis, ehitas või jumalasõna jagas. Kui ta Hageris taas hakkas kuldleeripüha pidama, ei vaadanud nõukogude võim sellele hea pilguga ja kohalik võimuesindaja käis kirikus toimuvat jälgimas.
Paul Saar oli südamega asja juures ja tahtis, et tähtsast päevast jääks midagi mälestuseks. Ta mõtles välja, kuidas kustutuskummist teha risti jäljendiga tempel ja kinkis osalejatele kuldleeripüha tunnistuse. Seepeale tunnistanud võimuesindaja, et kui Hageris midagi tehakse, siis paistab see kaugele.
Veel 90 aasta vanuses käis Paul Saar Hageri hooldekodus vanuritega vestlemas ja Tallinnas minu kasuema Agnest 90. sünnipäeval õnnitlemas. Viimase hetkeni püüdis ta teistele oma positiivse ellusuhtumisega toeks olla. Alati aktiivne, olid viimased elukuud, mil ta tervis oli nõrgaks jäänud, talle rasked. «Eks see on minu osa ja ma pean sellest läbi minema,» tunnistas Paul Saar oma saatust.

Agu Kaljuste
,
Hageri koguduse juhatuse esimees, südames Paul Saare noorem vend


Taust määras väärtushinnangud

Tundsin Paul Saart varasest lapsepõlvest, kui ta elas veel koos emaga Varblas ning ootas enda juurde soomlannast abikaasat Marttat ja poega. Ta oli mu isa lähedane sõber, sest mõlemad olid soomepoisid. Hiljem, kui Martta oli Soomes õnnetult autoõnnetuses surma saanud, õpetas minu isa Pauli teisele abikaasale Niinale autosõitu. Eks Soome-temaatika ühendas neid kahte meest.
Soome keel oligi Paul Saarele teiseks emakeeleks. Ta hakkas 1970ndate aastate lõpus teenima Petroskoi kogudust ja ehitas sealse kiriku. Minu järel võttis ta teenimise üle ka Puškini koguduses – ta armastas oma tööd ingeri kirikus.
Paul Saar on jätnud sügava jälje Lääne praostkonda, kus ta Varbla koguduse kõrval teenis ka Karusel ja Hanilas. Ta oli lahtiste kätega mees – Varbla oli tol ajal kõige paremas korras maakirik. Ka oli ta alati väga põhjalikult valmistunud praostkonna konverentsideks.
Meelde jääb Paul Saare positiivsus ja rõõmsameelsus, alati oli tal midagi ees. Usuline taust määras tema väärtushinnangud ja andestamisvõime. Suur panus oli tal soomepoiste vaimulikus teenimises, selle tunnistuseks on talle omistatud Soome kiriku kõrge autasu – Püha Henriku Rist.

Tiit Salumäe
,
Lääne praost


Killuke raamatust

Perekond kolis Hagerisse. Varblas olid nad elanud oma soojas majas, kuid Hageri kiriku kõrval ootas neid 200aastane köstrimaja, mille paksud kiviseinad õhkasid külma ja niiskust, nii et isegi juulis tuli ahju kütta. Talvel õhtul kaevust toodud vesi kattus hommikuks köögis jääkirmega. Eelmine vaimulik oli põletanud 25 ruumi puid aastas, et maja soe hoida.
Uus õpetaja hakkas kohe kavandama suuremat remonti. 1967. aasta sügisel tähistati kiriku 75. sünnipäeva, seks puhuks remonditi kirik nii seest kui ka väljast. Kiriku põhjaküljele ehitati vahesein, nii saadi omaette ruum, kus talvel sai jumalateenistusi pidada.
Rõõmuga tegi Paul tööd oma suures koguduses. Hageri on üks omapärane Eesti kogudus, seda tuntakse ka Eesti vennastekoguduse keskusena.

Katkend Martti Issakaineni raamatust «Soomepoisi elurännak» (Logos 2002, tõlkinud Lea Jürgenstein ja Paul Saare tütar Anna Humal; lk 183).

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)