Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Meenutades uuendusmeelset, noore hingega vaimulikku

25.01.2019 | | Rubriik: Persoon minevikust

Priit Rannut Tartu Raekoja platsil 2001. aastal.
Kristjan Luhamets

27. jaanuaril on Priit Rannuti (1919–2010) 100. sünniaastapäev.

See annab põhjuse meenutada hinnatud ja armastatud vaimulikku, kelle matusetalituse (18. detsembril 2010 Tallinna Jaani kirikus ja muldasängitamine Rahumäe kalmistule) järel kirjutati, et kuigi lahkunu on aastatelt kõige vanem EELK õpetaja, oli ta noore hingega ja alati uuendusmeelne. Laia silmaringi ja terava huumorimeelega jätkas Rannut ka emerituuris aktiivselt kirikutööd. Oli vaimulikuna eeskujuks noorematele ametikaaslastele, eriti hinnati teda jutlustajana.
Priit Rannuti eluteest annab hea ülevaate Mart Rannuti ja Salme Niiliski toimetatud „Mälestused“ (Johannes Esto Ühing, 2013).
Seni on trükis aga avaldamata sadu lehekülgi hõlmav käsikirjaline tekst, mille on kogunud Edakai Simmermann, intervjueerides Priit Rannutit aastal 1998.
Alljärgnevalt avaldame Edakai Simmermanni valduses olevast allikmaterjalist noppeid.

Jutlus kõige väiksemale kogudusele
Jumal peab mõnikord väga pingutama, et tema Sõna jõuaks ka nendeni, kes tema eest meeleheitlikult põgenevad.
Olin Viru-Nigulas õpetajaks, kui Joel Luhamets kutsus mu piiblipühaks Saaremaale jutlustama. „Meil on kolm koputajat – kaks on tagasihoidlikumad, aga kolmas on väga agar.“ Minu jutlust sattus kuulama ilmselt see kolmas, sest nädala pärast kutsuti mind rajooni täitevkomiteesse, kus kärgiti ja pauguti, et ma olevat nõukogude korra vastu rääkinud. Sõitsin Tallinna ja läksin peapiiskop Hargi juurde. Tema oli asjalooga juba kursis ja ütles: „Mina pean sind karistama – ja karistuseks on, et sa ei tohi aasta jooksul teistes kogudustes jutlustada. Aga muud küsimused pead sa usuvolinikuga ise ära klaarima.“
Läksin usuvoliniku juurde. Räägin, et olen saanud noomida ja karistada Saaremaal peetud jutluse eest, aga minu arvates ei rääkinud ma midagi keelatut. „Mul on jutlus kaasas,“ ütlesin, „ma võiksin selle teile ette lugeda.“
„Olgu,“ ütles volinik, aga ma kutsun polkovniku ka siia.“ Kutsus. Alustan „Armsad …“ ja siis kohe mõtlen, et ma ei saa ju öelda, et armsad vennad ja õed Kristuses, ning jätkan: „… vennad Kristuses! Tervitan teid Jeesus Kristuse nimel, kelle pärast me täna siis koos oleme.“ Ja loen jutluse ette ning lõpetan õnnistussooviga: „Õnnistagu teid Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim!“
Mul ei ole olnud väiksemat, ent tähelepanelikumat kogudust kui tookord.

* * *
Luterliku kiriku nõrkus on minu arvates see, et inimesi ei haarata tegevusse. Ei ole kohta.
Me elame kristlase elu, aga kristlase elu – see on vastuvoolu sõitmine. Jões vastuvoolu sõitmine. Kui ühest otsustamisest oleks küllalt, siis tähendaks see – et ma tõmban aerud paati. Aga ei ole küllalt. Siis läheme tagasi. Elu vajab toitu, ka usulist toitu ja seda peab pidevalt hankima. Seda me vajame.

* * *
Mõtlesin: miks ei võiks ka luteri kirikus olla noorteõhtud, miks ma pean noortele, kes tahavad kiriku juurde tulla, ütlema: minge Olevistesse, seal on noored?! Rääkisin sellest Joel Luhametsale. Tegime nimekirja, kes luteri kiriku noortest seal käivad, ja et oli tulemas jõuluõhtu, otsustasime nad selleks õhtuks kuskile kokku kutsuda. Aga kuhu? Saime Harku palvemaja nõusse, saatsime kutsed laiali ja jäime üsna suure põnevusega ootama.
Ja nad tulid. Mõni oli ka vanemad kaasa kutsunud – nemad olid tagasihoidlikult rõdul. Oli jõulupuu ja me ütlesime, et kuuse all peab igaüks midagi ka ette kandma. Ja seda muusikat, mis sel õhtul kuulsime, oli seinast seina – oli Bachi ja kenasti triigitud-viigitud riided, aga oli ka hoopis teisi rütme ning pikki juukseid ja katkisi pükse.

* * *
Minu käest küsitakse niiviisi: õpetaja, te tulite ka pihile, mis pattu on teil andeks paluda? Ma ütlen: mul on igal õhtul andeks paluda, kasvõi ainult seda, kui ma lasen terve päeva mööda ja mõtlen, küsimus, mida ma täna oleksin võinud teha ja ma ei teinud. Võib-olla ma ei ole midagi valesti teinud, aga näiteks seal metsakülas on vanainimene, kes mind ammu ootab, täna sa oleks leidnud selle aja, et sinna sõita, aga lasid ennast lõdvaks ja mõtlesid, ei, ma täna ei jõua või et tahan puhata.

* * *
Ma võtsin põhimõtteliselt hoiaku, et ilma ette valmistamata, ilma märkmeteta jutlust ei pea, kuigi ma tean, et suudan jutlustada ka ilma märkmeteta. Aga ma leidsin, et see ei ole aus selle vastutuse suhtes, mis mul koguduse ees on.

* * *
Pühakiri ei räägi sellest, et me peame suurt rõõmu tundma, pühakiri räägib sellest, et me peame uskuma, et oleme omalt poolt kõik teinud ja oleme ausalt ennast avanud Jumala ees. Oleme kõik, mis meile meenub, Jumala ette toonud ja palunud andestust. Meie käest ei oodata midagi muud, kui et me usuksime. Isegi usutunnistuses on öeldud, et: mina usun pattude andeksandmisse. /…/
Aga saatan teeb kõik, et sa mõtleksid, et nad ei ole andeks antud. See on nüüd saatana töö. Nii kui sa hakkad kahtlema selles, siis võid oma südames ütelda: tagane minust, saatan. Ma ei ole enam see, kes ma olin, ma olen ennast üle andnud Jumalale, ma olen Jumala laps, ma olen tema järgija.
* * *
Harri Haamer ütles: mis see õpetaja ikka teeb – 6 päeva magab, 7. päeval haugub ja asi on ühel pool. Kui meil oleks nii, et ma pean pühapäeval oma jutluse ära ja tegelen nädal aega millegi muuga, /…/ siis elab õpetaja hästi. Kui tema südametunnistus lubab nii elada. Minu südametunnistus ei luba, ma olen kogu aeg defitsiidis. Mina igal õhtul pean andeks paluma selle pärast, et ma tunnen, ma oleks võinud rohkem teha, kui ma tegin.
Eesti Kirik

Priit Rannut
27.01.1919–12.12.2010
Õppis 1933–1938 Hugo Treffneri gümnaasiumi klassikaharus;
1938–1940 Tartu ülikooli usuteaduskonnas, 1941–1944 Tallinna tehnikaülikoolis
5.02.1944 arreteeriti, vangistusest pääses ja Eestisse jõudis tagasi 1957
1962 lõpetas Tallinna polütehnikumi ja asus õppima EELK usuteaduse instituuti
Ordineeriti õpetajaks 1979
On teeninud Viru-Nigula, Kunda, Märjamaa, Nissi ja Nõva kogudust, jutlustas vennastekoguduses
On maetud Tallinna Rahumäe kalmistule
Tunnustus: Valgetähe IV klassi teenetemärk, EELK Teeneteristi III järk ja Märjamaa aukodaniku tiitel
Abielust Lehtega (1930–1978) on sündinud pojad Mart ja Teet

Pildigalerii:

Priit Rannut 1941. aastal. Raamatust „Mälestused“

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)