Meenutades möödunut ja oodates uut

Möödas on jõulupeod ja saabumas uus aasta. Vana aastat ära saates meenutatakse nagu ikka möödunut, tehakse kokkuvõtteid, analüüsitakse olnut ja antakse lubadusi tulevikuks.

Milline oli sinu aasta? Millega tegelesid möödunud aastal ja mida oma prioriteediks seadsid? Milliseid muresid lahendasid ja mille pärast su süda valutas? Mis oli sinu hingel?

Praegusel koroonaajal on möödunud aasta täis sellega seotut. On majanduslikke muresid, on rohkem üksindust ja isoleeritust. Kas sinul oli möödunud aastal päevi, kus polnud raha, kus külmkapp oli tühi ja tundsid end üksi ning mitte kellelegi vajalikuna? Kui aasta lõppedes teed kokkuvõtteid oma möödunud aastast, siis kas see kokkuvõte on positiivne või negatiivne? Kas kordaksid seda aastat või teeksid midagi teisiti? Kui sinu hinges ei olnud üksindust, siis kas sa tead kedagi, kes on kuhugi ära kadunud ja ehk on üksi oma hinges? Ehk on su sõbral rahamure, aga ta ei julge abi küsida? Ehk polnud ta jõululaualgi seda särisevat verivorsti, millega ise maiustasid?

Jõuluaeg võiks olla helge aeg täis rahu või nii me vähemalt sooviksime. Tegelikkuses ei erine see aeg ju teistest aegadest – ikka on selles ajas samad probleemid, samad inimesed, sama tegelikkus. Me ootame, et midagi oleks selles ajas teistmoodi, aga seda valusam on kukkumine, kui saame aru, et see aeg mitte ainult pole helgem, vaid tegelikult on see meist paljudele hoopis valusam kui tavaline aeg. Jõuludel saavad pered kokku ja tehakse kingitusi – mõeldakse teistele pingsamalt kui tavaliselt. Aga kuidas tunneb end inimene, kellel ei ole peret või kes on kaotanud sideme nendega? Sõbra juurde ju ei minda jõuludeks. Siis ei jäägi muud üle kui ainult kõndida tänaval ja vaadata akendel säravaid jõulutulesid, kuulata kaubanduskeskuses helgeid jõululaule ja näha enda ümber õnnelikke kingitusi jahtivaid inimesi. Iga pilk sellele melule teeb hingele haiget, sest tuletab meelde seda üksindust, mis seal valitseb.

Kas üksinduse jaoks on vaja olla üksi? Ei. Üksi saab olla keset armastavat peret olukorras, kus pealtnäha tundub kõik ilus, helge ja muretu. Olen märganud, et inimesed, kes on oma elus kõige rohkem erinevatest raskustest läbi tulnud, oskavad kõige paremini halva mängu juures head nägu teha. Nad võivad naerda ka siis, kui hinges on pimedus, nukrus ja üksindus. Nad on seltskonna lõvid, klounid, kes panevad peo käima ja kellel alati on nali varnast võtta. Nendega on lõbus ja nad meeldivad kõigile. Aga selle välise lõbu all on peidus armid kõigest sellest, mis nende hingedega elu jooksul on toimunud. Iga asi jätab sinna jälje isegi siis, kui mure lahendatakse ja iga kord tuhast tõustakse. Hing saab ikka haiget. Aga seda valu ja kannatust ei näidata teistele, sest ei saa ju näidata oma nõrkust, sest siis ei saaks seda viimsetki hingeraasu enam kaitsta. Nii tehaksegi hea nägu pähe ja minnakse jõudsalt edasi lahingust lahingusse. Kui inimene suudab seda, siis tuleb ta uute lahingutega toime ja paneb jõudsalt edasi; kui ei suuda, siis võib ta alla anda.

Mis aitab sellise hingeüksinduse vastu? Teised inimesed võivad aidata. Aga kui inimene on hingelt üksi, siis võib ta teisi inimesi endast eemale peletada – ta kaitseb ju oma viimset hingeraasukest ja kuigi teistest oleks abi, siis mingist hetkest alates seda abi enam ei taheta. Inimene, kes on üksi, lükkab teised endast veelgi eemale – sõpradele unustatakse helistada, jõulukaarte ei saadeta, peole ei tulda. Ja lõpuks ei kutsutagi teda enam kuhugi. Ta on endast kõik eemale lükanud ja enam ei ole ta mitte lihtsalt hinges üksi, vaid päriselt üksi.

Aga kui teistest inimestest abi ei ole, siis usk Jumalasse aitab alati, lootus päästmisele kasvatab ja armastus suudab kõik hingearmid pehmendada. Armastus lihtsalt hoiab ja kaitseb ligimest. Nagu hingehoidja on armastus lihtsalt kaasteeline, kes üksiku inimesega kaasa tuleb. Kui see inimene soovib rääkida, siis ta räägib, kui ei, siis vaikitakse koos. Armastus ei tule probleemi lahendama ega lahendusi välja pakkuma. Armastus on lihtsalt olemas. Seega sellel kaunil kokkuvõtete tegemise ajal – olgem lihtsalt olemas oma ligimestele.

Nelli Vassila,

hingehoidja