Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Meelis-Lauri Erikson: tuleb lihtsalt olemas olla

17.06.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Juubelit pidanud õpetaja Meelis-Lauri Erikson näitab 1944. aastal tehtud fotot, millel on tema 12aastane polgu pojast isa Albert.Kätlin Liimets.

Eile tähistati Kadrina koguduse õpetaja ja Viru praostkonna abipraosti Meelis-Lauri Eriksoni juubelit. Kadrina kirikus toimus muusikaline tänupalvus koos juubilari vaimulike mõtiskluste raamatu „Peopesa“ esitlusega.

Tartu poolt Kadrinasse sõites paistab juba kaugelt hall kirikutorn, mis mai lõpu õitemeres kenasti ja väärikalt silma jääb (intervjuu on tehtud 28. mail – K. L.). Paik on saanud oma nime just Katariina kiriku ja koguduse järgi ja seda piirkonda on viimased 22 aastat teeninud õpetaja Meelis-Lauri Erikson koos organistist abikaasa Külliga.

Tuldi üürikeseks ajaks, mis kestab siiani. Ja pole ka ime, sest paik on kena ja 15. sajandist pärinev kirik, kirikuaed ja leerimaja, milles viimased kaks aastat on tegutsenud Katariina külalistemaja, moodustavad kena ja kompaktse elu- ja teenimiskeskkonna.

Istume õpetaja Eriksoni kodus, kus üks tuba on sisustatud kantseleiks. Kaminas praksub tuli, silma jäävad klaver, hulk raamatuid, üüratu ja kaunis kirjutuslaud ning sooja hapukat magusust levitav perenaise äsja valminud rabarbrikook. Meelis-Lauri rõhutab jutus korduvalt, et tema elus ja teenimises on loomulikku kulgu, omamoodi rahulikku voolamist ehk ta on usaldanud ning lasknud asjadel n-ö minna. Kõike on saatnud sünnist saati Jumala vaikne kohalolu.

Tulid 1998. aastal Kadrinasse ja jäid.

Meelis-Lauri Erikson: Kuna mul puudus paigaga isiklik side, siis pärast ülikooli lõpetamist ja abiellumist kolisime siia plaaniga teenida 3-4 aastat. Siin selgus, et Kadrina on suurepärane paik pereeluks. Olen ka loomult rohkem maainimene ja nõnda on see kant 22 aastaga omaseks saanud. Ka kirik, surnuaed, kogudusemaja moodustavad ühe kompaktse koosluse, mis mulle väga meeldib. Praegu arvan, et kui üldse, siis mind paeluks päris uue koguduse loomine, st ilma ajaloota teenimine. Näiteks nagu Sakus seda tehakse.

Milliste mõtetega lähed vastu juubelile?

Viimastel aastatel on suguvõsas palju matuseid olnud ja oleme abikaasaga nüüd kõige vanemad oma suguvõsa liinis. Teatud mõttes nagu ilmapuud, eespool ei ole enam kedagi. See on pannud mõtlema ….

Kunagi sattus pihku mingi eduõpik ja seal tuli üles kirjutada oma unistused … ei osanud sinna kirjutada, ilma mida tegemata surra ei sooviks. Samas on mul hetkel elus põnev aeg: avastan ratsutamist ja aiandust.

Räägi oma lapsepõlvekodust ja usulisest arengust.

Ei saa nimetada hetke, mis märgiksJumala leidmist, see on olnud kasvamine. Olen sündinud Pärnus, minu isa Albert oli Harri Haameri peres kasulapseks. Isa lapsepõlv on hämar, midagi sellist juhtus, mida ta ei soovinud terve elu meenutada. Nii palju tean, et 1941. aastal, ta oli umbes 10aastane, leidsid Alfons Rebase pataljoni sõdurid ta sõja ajal üksinda küünist nälgimast ja võtsid n-ö polgu pojaks. Tegi virgatsi ehk käskjala tööd, sõjaväes ei saanud niisama passida. Isast kui poisist Saksa mundris on ka väljaspool pere levinud foto, kus jaanuaris 1944 on teda 12aastase poisina Tartu raudteejaamas sõjakirjasaatja pildistanud. Isa saatis seal Rebase pataljoni Narva alla lahingutesse. 1943. aastal käis Harri Haamer Gattšina all polgus jõuluteenistust pidamas ja tema initsiatiivil sai mu isast tema kasupoeg.

Ilmselt oli isa ingerisoomlane, ent pidas end eluaeg eestlaseks. Abielludes võttis naise perekonnanime, soovides minevikule täielikult kriipsu peale tõmmata. Usuliselt oli kodus Jumala vaikne juuresolek, vanemate abielu oli laulatatud ja lapsed ristiti beebina, ent ei mäleta midagi sellist, mida tänapäeval nimetatakse usu peale surumiseks. Jõule peeti paksude kardinate taga, ent Jeesus-lapsest ei räägitud. Harri Haamer ehk taat oli mulle vanaisaks, kuigi käisime harva külas, kuna bussidega Pärnust Mustlasse sõita oli ettevõtmine.

Leeris käisin taadi juures, olin tema viimases, 1987. aasta suve leerirühmas. Ta istus oma tugitoolis ja rääkis, millest midagi ei mäleta kahjuks, aga istusin ja kuulasin. See oli pigem seemne külvamine. Sisuline huvi ehk küsimused Jumalast ja Jumala kohta hakkasid tekkima hiljem. Kõige enam mäletan taadi kohalolu … ta oli juba vana mees ja kiirgas sellist ainult aastatega kogunevat vana mehe elutarkust … ja seda aega ning maailma, millest mina midagi ei teadnud. Mäletan vanaaegset Piiblit, tohutult suurt, musta värvi, lõhnas kopituse järele … see oli eriline tunnusmärk kaugetest aegadest. Ja Kristuse pilti seina peal, nõukogude haritlased, nagu minu vanemad, ei saanud ju endale selliseid asju lubada, isegi mitte oma kodus. Isa oli inglise filoloog, alguses töötas õpetajana, siis Pärnu Kommunistis ajakirjanikuna. Ema oli stomatoloog.

Kuidas avastasid vaimuliku kutsumuse?

See oli loomulik kulgemine, voolamine. Tartu ülikooli usuteaduskonda läksin õppima, sest need teemad huvitasid mind. Konkreetset sihti silme ees ei olnud. See tuli õpingute lõpus. Usun, et taadi eestpalved mõjusid. Otseselt ta mulle eeskujuks polnud, meil ei olnud väga tihedad suhted. Õppisin pastoraalseminari teisel kursusel ja ordinatsioonitalitusel oli üheksa meest toomkiriku altari ümber, sealhulgas praegune peapiiskop.

Võib öelda, et alguses olin oma usus hästi mõistuspärane, millalgi toimus murrang. Sain aru, et mõistusest üksi ei piisa, siis hakkasin huvi tundma retriitide vastu, küllap sain ka mingi impulsi Taizé käikudest ja Taizé palvuste korraldamisest. Eks see oli otsimise aeg, mõistuspärasus hakkas tasapisi tagaplaanile liikuma ja rõhk langema kontemplatsioonile ehk südamega äratundmisele. Eks sellel teekonnal on ka ogapuhmaid olnud, ent ei taha neid meenutada.

Viimased viis aastat olen Pereraadios teinud saadet „Vaikuse vägi“. Selle saate mõte on, et Jumala sõnas võib ka puhata. Loen sobiva muusika taustal valitud lõike psalmidest, see on pooletunnine meditatiivne saade. On hilisel ajal eetris just selle mõttega, et psalm hakkaks inimeses ise tööle, toimima. Kes kastab, seda ka kastetakse.

2015. aastal (29.04) oled Eesti Kirikus arvanud, et muusik, kes hakkab mõtisklema oma tegevuse mõtte üle, ei ole enam hea muusik. Kas seda mõtet saab laiendada vaimuliku ameti peale?

Mulle see kujund täitsa meeldib. Ega kõigega ei peagi tegelema, nt kui valla tasandil on sotsiaalhoolekanne organiseeritud, siis ei pea kirik sellega tegelema. Koroonakriisi ajal kuulsin rõõmuga, et vald oli organiseerinud vabatahtlikke, kes helistasid üksikutele vanainimestele koju, et uurida, kuidas neil läheb. Võib-olla see ongi kiriku sajanditepikkuse töö vili, et ühiskonnas sellised asjad toimivad. Toomas Paul kirjutas kunagi artikli, kus ütles, et kristluse missioon on täidetud, et oleme sajandite jooksul armastusekäsu ühiskonda viinud, nüüd saab keskenduda transtsendentsele.

Olen näinud sind klaveril improviseerimas, ehkki tuleb välja, et muusikat sa õppinud pole. Sinu kirjutisi lugedes võib märgata ilukirjanduslikku annet. 2009. aastal oli sul Tallinna Jaani kirikus assamblaažide näitus. Milline tähtsus on loomingul sinu elus?

Pean ennast loominguliseks inimeseks. Olen kirjutanud jutustusi, ent eks jutlus ole ka looming. Viimati lugesin Toomas Pauli „Seitset sabasulge“. Väga hea oli. Meeldib Dovlatov, eks lemmikuid ole teisigi. Üldse, hea raamatu tunneb ära sellest, et ta inspireerib, kutsub edasi mõtlema. Lemmikmuusikastiiliks on viimastel aastatel relaxing, soothing ja ambient.

Klaveri taha istun nädalas paar korda, see on puhkus, lõõgastuse vorm: lased lihtsalt vaimu vabaks ja mängid. Eks oleme kõik peres musikaalsed, jõuluõhtul pärast jumalateenistusi laulame ja musitseerime koos. Tütar õpib praegu Otsa koolis klassikalist laulmist.

2011. aastal kirjutad Eesti Kirikus (21.09) kiriku positsioonist ühiskonnas: „Üldse on siinmail kirikuga nagu liikluskindlustusega; parem oleks, kui seda üldse vaja ei läheks, aga ei või iial teada.“ Kuidas praegu olukord on?

Kui see ideaal, mida oled endale maalinud, pole kuidagi saavutatav, siis tulevad meelekibedusest sellised mõtted. Tundub, et olukorra parandamiseks pole me leidnud head toimivat retsepti. Oleme praostkonna vaimulikega seda korduvalt arutanud. Võluvitsa pole. Ühiskonna muutumine meie ümber on olnud väga kiire. Tegelikkus on, et oleme misjonikirik. Kui me vaid teaksime toimivat misjonitegemise retsepti … Ehk on parim misjon, et ajad oma asja, püüad seda hästi teha ja see hakkab lõpuks kellelegi silma.

Olen märganud, et siinkandis terve hulk inimesi soosib kirikut, ent sageli ei tähenda see, et ollakse kiriku liikmed. On kasutatud mõistet vikaarkristlased. On inimesi, kes kirikusse ei tule, ent neil on vaja kuulata pühapäeva hommikul kirikukella helinat ja näha, et kirikhärra majas tuled põlevad, siis on maailm paigas. See on minu viimase aja kõige olulisem mõte: tuleb lihtsalt olemas olla.

Kätlin Liimets

Meelis-Lauri Erikson

Kadrina ja Ilumäe koguduse õpetaja, Viru praostkonna abipraost al 2015.

Sündinud 16.6.1970 Pärnus.

Ristitud 1970, konfirmeeritud 1987 Tarvastu kog.

Ordineeritud õpetajaks 15.9.1998.

Kõrgharidus: Tartu ülikooli usuteaduskond 1991–1997, UI past-sem Simuna 1997/98.

Teenistuskäik: Kadrina õp ja Ilumäe h-õp al 1998, Käsmu h-õp 2009–2010.

Kuulub korporatsiooni Ugala.

Autasud: EELK tänukiri 2011, liikumisvabaduse sõber 2016.

Pere: kirikumuusikust abikaasa Külli, kaks last, poeg Hans Johan (22) ja tütar Pille Riin (20).

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)