Esileht » Arvamused » Arvamus »

Meeles õõvastav vaikus …

25.09.2019 | | Rubriik: Arvamus

Pühapäevase jumalateenistuse lõppedes Põlva kirikus palus õpetaja kogudusel veel pühakotta jääda. Enne pastoraati kaetud kirikukohvilauda istumist pakuti kirikulistele võimalust osa saada teatrietendusest. Suurpõgenemise 75. aastapäeva tähistamiseks astus Põlva harrastusteater üles Merle Karusoo ja Sirje Villa dokumentaallavastusega „Sügis 1944“.
Esimeses vaatuses vahendasid harrastusnäitleja Helje Põvvat ja Sirje Vill Eha Kivi ja Loreida Ilsjani lugu, kes pealetungiva Punaarmee hirmus võtsid küll jalge alla pagutee, ent otsustasid siiski kodumaale jääda. Teises vaatuses esitas trupp (Astrid Hiisjärv, Jan-Mattias Kottise, Ester ja Jaanus Liblik, Ave Mustimets, Heido Mägi, Ülo Needo, Salme Paabut, Janno Rüütle, Ilmar Tagel ja Tõnis Viira) nende laatsaretlaeva Moero saatusest osa saanute mälestusi, kel õnnestus laevahukust eluga pääseda.
Lavastusse põimitud mälestuskilde ühendasid sõja-aastate populaarseima lööklaulu „Lily Marleen“ katked, mida CD vahendusel laulis 20. Eesti diviisi mees Harri Verder, kes pärast II maailmasõda elas paljudele pagulaseestlastele uueks koduks saanud Lakewoodis Ameerika Ühendriikides.
See on masendav materjal ning tegelikult emotsionaalselt päris raske ka näitlejatele. Nõnda tunnistas üks etlejatest, kui uurisin pärast etendust, millist mõju avaldab trupile selliste tõsilugude esitlus. Kui roll nõuab uppujaks kehastumist, siis ei saagi eeldada, et selle materjali vastuvõtmine vaid publikule ängi pakub – on igati ootuspärane, et oma osa 75 aasta tagustest tunnetest jagub ka näitlejale.
„Vajusin sügavusse. Kindlalt põhja poole. Kõrvus muusika. Varsti oli pimedus, väga-väga külm. Hakkasin meeleheitlikult rabelema,“ meenutab naine, kes enne uppuvalt laevalt merre hüppamist sidus väikelapse enda keha külge; imekombel pinnale tõustes märgib ta lakooniliselt: „Laps ei häälitse enam …“
Teine noor ema ütleb, et haaras enne vajuvalt laevalt tumedasse sügavikku viskumist oma imiku kaasa teda mähkmetest hammastega hoides. Eakam naine jälle meenutab, kuidas pakkunud oma abi sülelapse emale, aga sai vastuseks, et perekond jääb kokku, ja kui vaja, siis ka surmas.
„Vesi kees kui katel kätest, peadest … Meri oli täis igasugu asju: pakke, kohvreid, inimjäänuseid,“ kirjeldab mees, kes elusana hauas käinuna ei unusta iial seda surmaagoonia kisa, mis mitme igaviku pikkusena tunduva viivu saatis Moero uppumist. Ta ei teagi, mis oli õõvastavam: surmahirmus karjuvad merehädalised või see vaikus, mis saabus siis, kui laev oli merehauas ja pinnale hakkasid tõusma korkvestides surnukehad.
Keegi meenutajatest esitab küsimuse, et mis meeleolu võis valitseda Moero lastiruumis, kus tihedalt üksteise kõrval asusid kanderaamid raskelt haavatutega. Liikumisvõimetutega, kel puudus igasugune võimalus oma elu eest võidelda. Tegemist oli ju laatsaretlaevaga. Pommitajad teadsid seda.
Nõnda lõppes Moero meretee, mille algusest on kirjas meenutused: naised nutsid, mehes paljastasid pea, vaikselt lauldi, keegi võttis hümni üles …
Paljusid neist, kes 75 aastat tagasi pagutee jalge alla võtsid, ei ole enam. Seda enam on väärt iga ettevõtmine, mis aitab tulevaste põlvedeni tuua meie rahva loo traagilise peatüki. Puudub vähimgi põhjus seda unustada.
Raudvassar_Liina2

 

 

 

 

Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)