Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meeleparandusega valmistame teed Jumalale

20.06.2012 | | Rubriik: Jutlus

Js 45:8–12     
Tänase Ristija Johannese sünnipäeva jutlusetekst on tõsine, ent julgustav pöörama pilku enesesse ja oma olukorda. «Teine Jesaja» nimetu prohvetina Paabeli vangipõlve järgse nägijana pole rahul oma rahva rahulolematuse ja süüdistustega. Kas pole meilegi tuttav see rahulolematus oma juhtide ja asemike pärast Toompeal? Kahe ja poole tuhande aasta vanune mõtteviis pole kuhugi kadunud. Rahulolematusest kui kohalolematusest on kirjutanud kaasaegne mõtleja ja eneseabinõustaja Eckhart Tolle oma raamatus «Meelerahu hääl» lk 28 järgmist: «Kurtmine ja vastutoime on lemmikmudeleid, mille abil ego end tugevdab. Paljude inimeste jaoks koosneb suur osa nende vaimsest ja emotsionaalsest tegevusest kurtmisest ja sellele või teisele reageerimisest.» Ristija Johannes Jeesusele teevalmistajana ju leidis, et oma meeleparandamisega valmistame teed ja teeme ruumi Jumalale endasse.
Sageli ilmub mu silme ette pilt lapsepõlvekodu albumist, kus Mustla alevit külastab 1930. aastal vend Vahindra alias Karl Tõnisson. Pika habemega soliidne härrasmees fotol külvas lapsemeeltesse huvi idamaade ja tavapärasest teistsuguste olemisviiside vastu. Selgituseks kõlas mitmeid legende budistlikust Baltoskandia piiskopist, kelle elutee päädis viimase maailmasõja järel Birmas. Seal saavutas ta nirvaana bodhisatva ehk meie mõistes pühaku staatuse. Birmas elab meiega sarnane rahvas, kes ihaleb vabaduse ja demokraatia nagu õhu ja vee järele.
Ei ole võimatu, et vend Vahindra seal oma õpilase Friedrich Lustigiga rääkis kaugest põhjala riigist Eestist, kus elavad Euroopa aborigeenid, olles seejuures vana metsarahvana sealsed ürgdemokraadid (O. Loorits). 1991. aastal sai Nobeli rahupreemia Birma vabadusaate ja demokraatia sümbol ning vägivallatuse kaitsja, korduvalt vangis istunud õbluke naine Daw Aung San Suu Kyi, kelle mõtteid on avaldanud Glenys Kinnock ajakirjas New Statesman 14. augustil 2006: «Minu elu on võitlus demokraatia eest ja ma olen seotud kõigi teistega selles võitluses. Ma ei saa ainult enda peale mõelda.» (T. Breverton, «Surematud sõnad», lk 229)  
Eks meieisapalve ongi baastekstina pöördumine teis(t)e poole. Minakesksel inimesel on kiusatus oma elust iga hinnaga kinni hoida ja ta ei märkagi teist enda kõrval – teist, kes polegi temast väga erinev, kuid kes kannatab ehk rohkem, oodates abist enamgi mõistmist ja hoolimist. See kiusatuse ja kurja eneses äravõitmine ongi üks suurimaid ülestõusmise imesid ja eesmärke, mida inimene võib saavutada, kui ta  on valmis ohverdama isikliku elu oma riigi ja rahva eest. Veel enam, Jumala riigi nimel ja eest anda oma kõige kallimat – aega, tähelepanu ja elu. Ärgem siis riielgem isekeskis ja nurisegem, pigem otsigem ka tänases Eestis ja Euroopa Liidus jumalariiki ja Jumala õigust.
Nii saavutati otsustav võit Vabadussõjas ikka tänu vaprusele, nutikusele ja eestlastele omasele järjekindlusele. Teisalt aga ka teoloogilises plaanis võiks ja peaks rohkem tõstma esile vabaduse ja oma riigi võitmist kui Jumala kingitust Euroopa vanimale rahvale. Meie vaprad esiisad andsid oma osa surma põlates ja vabadust ihates, Jumal andis oma osa poliitilise olukorraga Euroopas ja kodusõjaga Venemaal. Kindlasti oli selle kõige taustaks poolteist sajandit tagasi vennastekoguduses alguse saanud unistus oma riigist, kus Kalev ise on Jeesusena tagasi tulnud.
Muidugi oli siis ja on ka praegu kiusatusi eelkõige mõtlemises, et üksnes omast jõust ja tarkusest saavutasime selle. Viis aastat tagasi 23. juunil langesid Afganistani Helmandi provintsis kaks meie missioonisõdurit seersandid Jako Karuks ja Kalle Torn. Täpselt sama riigi ja rahva eest, nagu seda tegid Lätis, Landesveeri sõjas Nikolai Reegi ja Ernst Põdderi väed. Ärgu olgu meil kiusatust unustada meie üheksat poega, kes on langenud Afganistanis ja Iraagis, samuti neid 5000, kes langesid Vabadussõjas.
Täna kogunevad kogudused surnuaiapühadeks pühapaikadele – kalmistutele, kus mälestame ja jääme vaiksesse palvesse, et kuulatada taas neid, kes on teisel pool jõge. Koos Ristija Johannesega võime tunnistada, et tõesti Jumal on teinud maa ja loonud inimesed jätkama tema tööd.
Päästa, Issand, meidki kurjast, et me ei unustaks mälestada neid, kes oma kõige kallima on jätnud sõprade ja rahva eest! Sinu armastus on saanud meie nõtruses väeks – luba, et me tänagi tunnistaksime oma nõtrust alandlikult, sest nii pääseme kiusatusest võtta kogu au endale. Täna annab iga talulipp, kiigeplats ja lõkketuli sinule au, et meil oleks kestmist ja püsimajäämise lootust. Issand, päästa meid tõesti ära kurjast isekusest ja glamuursest humanismist! Igavene au ja hingamine sõdalaste Valhallas neile, kes on langenud Eesti eest! Täname sind, esivanemate elu-Jumal, et sa kingid meie rahvale kestmist ja vabadust kolmainu Jumala, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Peeter Parts
,
Kolga-Jaani koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)