Esileht » Arvamused » Arvamus »

Meeleparanduse kirikust meelelahutuse kirikuni

03.10.2012 | | Rubriik: Arvamus

Jeesuse kuulutustöö algas väga lihtsa sõnumiga: «Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!» Kõik peamine on selle lausega ära öeldud: Jumala riigi lähedus ja sinna jõudmise kaks tingimust – meeleparandus ja usk evangeeliumisse.

Meeleparandusest
Ongi kogu teoloogia ilma mahukaid köiteid täitva keerulise sõnastuseta. Jääb vast üle avada sõna «evangeelium» tähendus, mida on teinud küllalt selgelt prof Elmar Salumaa: «Mõiste «evangeelium», mis otseselt tõlgituna tähendab «rõõmusõnum», on ristiusu põhisõna.
Evangeeliumi kui sõnumi rõõm seisab tema erakorralises ning ainulaadses sisus: siin on Jumal avaldanud oma tahte ja seisukoha täielikult ning lõplikult langusjärgses olukorras viibivale inimesele, kelle omaalgatuslikule otsimisele ja küsimusele Ta jäi tundmatuks ning tunnetamatuks.»
Seda Jeesuse sõnastatud programmi on kutsutud täitma ja ellu viima tema asutatud kogudus – kirik, millele on antud maailmas ainulaadne garantii Jeesuse enese poolt: «Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja surmavalla väravad ei võida seda!»
Kui kõik elav on sunnitud surmavalla väravast sisse minema, siis Jeesuse koguduse kohta see sund ei kehti. Ta on sellest vaba. Surmavalla väravad teda ei võida.
Kas see garantii on absoluutse kehtivusega? Jah on, kuid teatud tingimustel: niikaua kui kristlik kogudus tegeleb meeleparandusega ja usub evangeeliumisse. Kui see nõrgeneb või hoopiski lakkab, avaneb surmaväravatele võidu võimalus ka kristliku koguduse üle.
Martin Luther oma kolmanda palve seletuses toonitab, et me peame paluma just tolle «hea ja armulise» tahte teostumist meie juures, et meid hoida «kuradi, maailma ja meie liha» jumalavastase tahte teostumise eest.
Elmar Salumaa sõnul: «See tähendab, et meis endis ja meie ümber pesitseb jõude, mis tõkestavad Jumala hea tahte teostumist meie elus ja milliste ohjeldamiseks – likvideerimisest kõnelemata – meie ise võimetud oleme.» Siin ongi meil vaja meeleparandust, endise inimloomuse uueks sünnitamist, millest rääkis Jeesus Nikodeemusele, mida viimane ei mõistnud. Kas meie mõistame?
Inimene parandab või laseb parandada kõikvõimalikke oma elus vajaminevaid asju: riideid, jalanõusid, majatarbeid, autot jne, ainult oma meelt ta ei taha lasta Parandajal parandada. Ta arvab selle korras olevat. Aga see ei pruugi nii olla.
Elmar Salumaa on kirjutanud sellise olukorra kohta: «Meie vastutus koondub kõiges ainult ühte punkti: kas me oma eluteed käime Jumalaga või mitte. See tähendab teisi sõnu – kas me elame Kristuse läbi saavutatud lepitusvahekorras Jumalaga, või käime oma teed Temast eemal ning seega ka Tema viha all.» Meeleparandus tähendabki öeldu järgi toimimist. Nii lihtne see ongi.

Meelelahutusest
Elame postkristlikus maailmas, kus uuteks ideoloogiateks on saanud ilma Jumalata toime tulla püüdev sekulaarne humanism selle äärmuslikuma vormi – sekulaarse hedonismiga, mis seab inimese kõrgeimaks püüdluseks nautlemise.
Selle rahuldamiseks on loodud uus tööstusharu – meelelahutustööstus. Öeldakse, et kultuuri edendamiseks. Millise kultuuri? Muidugi postkristliku, mille tunnusmärkideks on kaks revolutsiooni: seksuaalrevolutsioon oma moraalitusega ja psühhedeelne revolutsioon psüühikat muserdava ja narkomaaniat, seksi ja satanismi propageeriva psühhedeelse rokkmuusikaga.
Viimase erivormiks hakkab kujunema kirikutes praktiseeritav gospelmuusika. Olen Oleviste kirikust pidanud kolmel korral lahkuma selle muusika liigsete kõlaefektide, lauljate altari ees hõljutamise ja eksalteerituse pärast. Muusika oli nii vali, et see kostis läbi paksude kiviseinte linnaarhiivi hooneni.
Olen selle muusika ettekandeid näinud ka televisioonis ja endalt küsinud, milline on selle meeleparanduslik funktsioon? Seda ei ole, küll on tal aga meelelahutuslik roll. Nii on maailma meelelahutustööstus avardanud oma tegevust ka kirikute suunal.
Olen suur muusikaarmastaja, kuid on kirikuid, kus on hakatud üha enam korraldama mitmesuguseid kontserte. Algul olid need veel vaimulikud, nüüd ka ilmalikumad.
Koorid esinevad mitte enam oreli ees kooril, vaid otse altari ees, ja mis kõige kummalisem ja meile harjumatum – lääne kirikute eeskujul on ka meie kirikutes hakatud esinejatele plaksutama.
Seega on hakatud pühakojas, mis kuulub Jumalale ja kus üksnes Jumalat austatakse, tänu ja lugupidamist avaldama ka inimestele!
Teatavasti on kirik sakraalhoone, mis on pühitsetud. See tähendab seda, et ta on maailmast spetsiifiliselt eraldatud üksnes Jumala teenimiseks, tema sõna kuulutamiseks ja sakramentide talitamiseks.
Kiriku ukse lävepakk on omalaadne maailma telg – axis mundi, mis eraldab ilmaliku pühalikust, profaanse sakraalsest.
Ilmalikul ei ole siia asja. Kui on, siis on see salakaubana sisse toodud ja pole kooskõlas Jeesuselt tema kogudusele antud ülesandega kuulutada meeleparandamist ja evangeeliumi Jumala riiki pääsemiseks.
Mitmes kirikus järgneb kontsert kontserdile, etendatakse näitemänge ja valmistatakse ette uusi, vaimulikel on raskusi esinejatelt lubatud üüriraha kättesaamisega. Olen eneselt küsinud, kas on kujunemas uus kirik – meelelahutuse kirik meelelahutustööstuse ja kiriku sümbioosina, sest puhtalt kristlikuks kirikuks ei saa niisuguseid kontsertkirikuid enam pidada.
Sellistel kirikutel veel ametlikku meelelahutuse kiriku nimetust pole, kuid sõnaühendis kirik-kontserdisaal on see juba olemas.
Üks selliseid taastati Peterburis Eesti Kontserdi eestvedamisel. Teisest, renoveeritavast Tartu Pauluse kirikust, mis pühitseti sakraalhooneks 1. oktoobril 1917, saavat samuti kirik-kontserdisaal. Nimetatud kirik oli minu vanemate kodukirikuks. Mõtlesin seal oma liikmelisuse taastada. Nüüd vaevalt.
Enne puhkusele minekut näitas vanemõde ühe osakonna kuulutustahvlile juulikuu lõpul pandud teadet. Võisin sellelt lugeda: «Heartbeat Tallinn meelelahutusprogramm. Patsientidele luuakse meeleolu laulu ja sõnaliste ettekannetega.» Pole midagi öelda, kristlik meelelahutus on otsaga jõudnud ka haiglasse.

Ühest unenäost
Aastaid tagasi, kui elu meie riigis läks ülespoole, nägin unenäo, millest olen mõnele lähedalseisjale rääkinud. Nüüd tunnen vajadust sellest ka teistele teada anda, eeskätt Eesti Kiriku lugejatele. Mida ma siis unes nägin?
Olin lennuvälja ääres. Lennuväljal seisis lennuk, mille küljele oli suurte tähtedega kirjutatud ESTONIA. See lennuk tõusis õhku, kuid peagi hakkas suitsu välja ajama ning allapoole laskuma. Siis hakkas uuesti ülespoole tõusma ja edasi lendama, kuni suure suitsupilvega plahvatas ja alla kukkus.
Tundsin suurt hirmu ja heitsin kõhuli. Minust lendasid üle lennukitükid. Kui üles tõusin, nägin väliseestlasi õnnetuspaiga poole sammumas. Keegi neist ütles neile omase aktsendiga: «Eesti, sa tahtsid alati olla esirinnas.»
Siis tuli mulle vastu kirikuõpetaja Evald Saag (tookord ta veel elas). See unenägu on nii selgelt silmade ees, nagu oleksin seda näinud eile. Loodan, et see oli siiski vaid halb uni.
Kunagi nägin hea unenäo Eesti iseseisvumisest. Auväärse kirikuõpetaja nägemine pärast katastroofi ja temaga kohtumine peaks olema hea sõnum – mis ka juhtuda võib, kirik elab edasi. Surmavalla väravad ei võida kristlikku kirikut, kes kuulutab meeleparandust ja evangeeliumi.

 

 

 

 

Jüri Raudsepp,
emeriitõpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)