Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Meele Vald toob kogukonna kiriku juurde

02.03.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Mart Johanson on oma nakatava eeskujuga hulga kiriku kaastöölisi ühiselt tegutsema pannud. Mari Paenurm
Mart Johanson teeb ristimärgi, paneb lühtrid ja lambid põlema, vaatab veel korraks ringi ja võtab siis sisse paiga kirikupingis, öeldes selgelt: «Siin on minu koht!»

Ja see on õige küll. Olemine teiste hulgas, olemine koos teistega on pakkunud talle palju mõtlemis- ja tegutsemisainet. Nagu ka üksiolemine. Jõelähtme koguduse juhatuse esimehena on ta teiste omataoliste töötegijate konverentsi korraldustoimkonna liige ning ühine ettevõtmine, mille kaudu osalejad said avatud ruumi põhimõttel peetud töötubades oma tegelikud probleemid ja mõtted esile tuua, on saanud palju kiidusõnu.
«Nojah, ma arvan, et me peaksime rohkem mõtlema koostegemise peale ja sellele, mis on meie ühine huvi, ehk oleme liiga isikutekesksed,» arutleb ta ja silmade särades lisab, et avatud ruumi meetod töötab alati, sest põhimõtteliselt inimesed soovivad ühistegemistes osaleda.
Üldiselt üksikule ja vastupidi ka
Et ilm on külm, sõidame jutuajamiseks Mardi koju, mere äärde Kullamäele. Kui ta auto pagasiruumi lahti teeb, näen seal labidat, ämbrit liivaga ja kõike muud atribuutikat, mis viitab toimetulekuvõimalustele veidi ekstreemsemates tingimustes, kui hetkeolukord lubaks arvata. Tee lookleb läbi lumise metsa ja lõpuks jõuame kohale.
Merd ei näe, tänu juhatusele oskan ainult aimata. Mart viitab rootsipunasele majale veidi eemal ja ütleb, et too on vana maja ja praeguse nad ehitasid kuurist. Muigab. «Oli plaan ehitada kuur, aga tegemiste käigus muutus see majaplaaniks.» Lisab ka, et vana maja on sedavõrd hallitusseenega mürgitatud, et seal olemine hakkab tervise peale.
Mart on pidanud paljust läbi tulema. Ise võtab ta selle kokku umbes nii: «Mu elus on olnud asju, mis on seadnud tugevasti kahtluse alla mu arvamused valmis saamisest ja kohale jõudmisest – küpsusest, küps olemisest.» Vahetame siis kaasteelistena mõtteid.
Oma kristlaseksolemise juures võtab jutt Jumala juurde jõudmisest ta üsna muigvele. Eks Jumal ole ikka teda kätte saanud ja kõnetanud.
Mart räägib igapäevaseid asju, aga kuulan, et ta on nendega tööd teinud. Läbi mõelnud. Juhib muuhulgas tähelepanu sõnaühendile «meeletult tööd tegema» või sõnale «meelelahutus». Tunnen olemise piire avarduvat. Ja kui lisan, et see on mulle kasulik, siis ütleb ta, et kasulik on see, mis kasvatav ja seega kasutatav. Kasuma on ju kasvama. Õige küll.
Meele Valda jõudmine
Mart räägib, et kui ta kiriku juurde tuli ja Jõelähtmes sealse õpetaja Margus Kirjaga kokku sai, klappisid nende ilmanägemine ja arusaamised üsna kiiresti. Ühistel mõtetel on olnud suuremat kaalu ja jõudu.
Jõelähtme kirik ja selle ümbrus on viimaste aastatega palju muutunud. Higi ja vaeva on talgute viisi valatud. Idee kohaselt peaks sellest paigast saama tulevikus kristlikel väärtustel põhinev õppekeskus, millest üks osa oleks ka klooster nii avatud kui suletuma osaga. Oikumeeniline.
Õigupoolest on see ka üks osa suuremast Rebala õpimaa projektist, mida Mart aastaid vedada aitas ning mis jõudis niikaugele, et huvitatud osapoolteks olid kõik ümbruskonna vallad, mõned ministeeriumid, UNESCO Eesti esindus, ülikool jne. Et Rebala on praegu ainult üks suur küsimärk, Mart poliitika tõmbetuultes seda tööd koordineeriva sihtasutuse esimehe kohalt tagasi kutsutud, siis me selle teemaga edasi ei lähe.
Asja tuum on ikkagi Meele Vald. Oma lihtsuses peaaegu geniaalne. Koht, mis võiks olla avastamisrõõmuks hingelt noortele õpihimulistele igas vanuses, aga ka rännakust väsinud kaasteelistele.
«Tõtt-öelda me plaanisime isegi oma siinsed keskuse uued majad ehitada samasuguse õppeprotsessi osana, aga see lähenemine ei sobi Euroopa rahafondidele nagu ka see, et oma projektides kasutada olemasolevaid materjale neid taaskasutades. Ikka tuleb kõik uus osta,» räägib eestvedaja. 
Väärtustest kõneldes ei saa Johanson ütlemata jätta, et Tartus tegutsev eetikakeskus on teinud väärtustest midagi ise- ja eraldiseisvat. Aga nii see ei saa olla. Meele Vald tugineb kristlikele väärtustele. «Niinimetatud rohelised ideed on ikkagi üks osa kristlikest väärtustest ja mitte midagi uut … Häda selles, et loodusest-keskkonnast tehakse ebajumal, samas vabastatakse end seeläbi vastutusest …»
Kristlase tee sihiks on püüd saada täiuslikuks – täiuslikkus ei ole isiku piirides saavutatav. Isiku täiuslikkus väljendub tema teadlikkuses, et ta on osa, ja rõõmus sellest osa olemisest. «Olen kohtunud mitme inimesega,» jätkab Mart, «kes olnud osalised ja uurinud ökokogukondade liikumist. Enamik neist tunnistab, et taolised kogukonnad on elujõulised ja püsivad ainult siis, kui seal olijad tunnistavad Jumala olemasolu.
Ma ei saa võtta väga tõsiselt neid kisendavaid keskkonnakaitsjaid. Keskkonna-looduse kaitsmine on «üllaks» aseaineks meie sisemisele suutmatusele armastada inimesi, kasvatab meie «hea olemise» enesetunnet ja süvendab seeläbi enamasti meie põlgust inimese vastu – me ülendame ennast, alandades teisi.
Ja see on täiesti lootusetu ummiktee, sest: Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini.» Ja ta tuletab meelde Rooma kirja kaheksanda peatüki salmid 22–25.
Palveta ja tee tööd
Jõelähtme kiriku juures käib juba mitmendat aastat koos meele parandamise ring. Tullakse kokku kord nädalas, igal korral on jutt kindlast käsust. «Eelkõige tuleme kokku ikka selleks, et natukenegi saada aimu endast, oma tegutsemise tegelikest motiividest ja neist jõududest (meelevaldadest), mis mu elu ja valikuid juhivad.
Kümne käsu ring on regulaarne pihipeegel.  mis ju meele paranduse eeldus. Parem läbisaamine enda ja teistega on tulem, on kingitus» Esiotsa kõneleb igaüks oma kogemustest ja mõtetest-tunnetest sellega seoses ning teised ei tohi seda kommenteerida. Hiljem võib küll tagasisidet anda. Loetakse tekste ja palveid eri traditsioonidega kirikuist.
Kuidas rahvast kohal käib? Nii ja naa. «Paistab, et kui saab selgeks, et siin tuleb tegelda eelkõige endaga, kaob osal huvi ära. On olnud hulga rahvast, aga ka niisuguseid kordi ette tulnud, kui mina või Margus oleme ainult üksi või siis kahekesi.»
Tulevase keskuse idee kogukonnast, kes teeb tööd ja palvetab käsikäes, on tegelikkus juba täna. «Ja mul on hea meel, et oma ideedele oleme niipalju toetust siiski saanud, et osa ehitiste projekteerimine juba käib.»
Nii mõtleb täna mees, kelle muusika saatel seob Eesti president oma seelikumustrilise kikilipsu internetis tervituskaardiks, mõtteid mõlgutab «Üks mu sõber» ja meie näitlejad loevad ette Eesti sadat luulepärli. Ühe seesuguse taban aga hoopis teiselt kanalilt autori esituses ja saan aru, et artikli asemel võiks panna lehte ka lihtsalt luuletuse, tervitusega Mardile.
Mari Paenurm
* * *  
puutüvi kogub vaikselt aastaringe – / nii minagi – ja ammu kannab kael / kuid kevadöiti justkui laevalael / torm tuuseldab mu surematut hinge / siis tahaks olla kiriktorn vee taga – / kurbuhkelt üksi, harva lüüa kella / et mõni uitlik hing kes veel ei maga / mus aimaks venda – karedat ent hella.
Indrek Hirv, luulekogust «Ülalt valla», 2009

Mart Johanson
Sündinud 15. septembril 1963 Tartus
Õppinud bioloogiat ja teoloogiat
Jõelähtme koguduse juhatuse esimees
Peab ennast autodidaktiks
Abielus Anuga
Lapsed Jasper ja Jäppe

Margus Kirja, Jõelähtme koguduse vaimulik:
Kirikust ja kogudusest on taandumas vana põlvkond ehk siis need inimesed, kes said usuõpetust ja kelle kodudes valitsesid veel kristlikud traditsioonid. Seega jõuavad tänapäeval kiriku rüppe inimesed, kes oma otsingutes ja elukogemuses nii kaugele on jõudnud, õigem öelda juhatatud.
Mardi puhul kehtib just see viimane – ta on ristiinimeseks saanud läbi kasvamise ning kasvanud läbi saamise. Süda on tal paigas, mõistus samuti, käed-jalad abivalmid, peaasi, et lootus ja ramm ei raugeks, siis saab nii mõnigi ühine unistus kiriku ja kohaliku kogukonna juures teoks. Muidugi siis, kui Jumal lubab.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)