Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Meedia haardes: eestlane on lugejarahvas

12.04.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Läinud aasta lõpus võisime tähistada eestikeelse ajakirjanduse sünni 250. aastapäeva.

Ajaleht Eesti Kirik tähistas detsembris esmailmumise 94. aastapäeva. Kristlik ajaleht oli 50 aastat sunnitud pausil (aastatel 1940–1990), seetõttu saame tähistada ka lehe teist sünnipäeva, mis on 4. märts 1990.

Läbi kirja ja kirjaoskuse
Kui Põltsamaal 27 aastat pärast emakeelse Piibli (1739) esmailmumist 1766. aasta novembri alguspäevadel tuli nigela trükipressi vahelt päevavalgele 21 x 15 cm ehk tänapäevases märgistuses formaadis A5 suurune nädalaajakiri „Lühhike öppetus …“, oli Johann Gutenbergi leiutis Euroopas juba kolm sajandit trükikunsti edendanud. Ajakirja põhiliselt arstlikke nõuandeid sisaldava materjali kokkupanijaks oli sakslasest arst Peter Ernst Wilde. Materjalid tõlkis maakeelde toonane Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel.
Järgmine perioodiline väljaanne, mis ilmus vaimulike toimetamisel, oli „Tarto maa rahwa Näddali-Leht“. Ajalehe esimene number ilmus arvatavasti 1806. a 1. märtsil. Tartu- ja Võrumaal levivat lehte toimetasid Põlva pastor Gustav Adolph Oldekop ja Kanepi pastor Johann Philipp v Roth.
Eesti ajakirjanduse hälliperioodi kõige sisukamaks väljaandeks loetakse „Marahwa Näd­dala-Lehte“, mis ilmus aastail 1821–1823 ja 1825 ning mida andis välja toonane Äksi koguduse õpetaja Otto Wilhelm Masing.
Ajakirjanduse toel on eestlased kujunenud rahvuseks ja ehitanud üles oma riigi. Ajakirjandus on saanud oma hälliperioodil aga ilmuda tänu vaimulike toele ja vaimusõna jõule. Tänu vaimulikele, kes järgisid reformaator Martin Lutheri nõuet, et rahvas peab saama suhelda Piibliga emakeeles. See omakorda viis eesti kirjakeele kujunemisele.
Eestlaste kirjaoskust ja hariduspüüdlust on edendanud pastorid, teinud seda koolihariduse andmise ja ajakirjanduslike väljaannete kaudu. Kui 17. sajandi lõpuks oskas kolmveerand eesti rahvast lugeda, siis oli loodud hea pinnas, kuhu perioodikana levitatav kirjasõna suunata.
Kirjanik Jaan Kross on öelnud, et raamatud ja rahvuslik ajakirjandus formuleerisid 18. ja 19. sajandil eesti rahvuse.

Eesti Kirik enne II maailmasõda
1923. aasta detsembris ilmuma hakanud EELK ametlik häälekandja Eesti Kirik sai ilmuda pöördelise 1940. aasta 22. augustini. Ajalehe vastutavateks toimetajateks olid Hugo Bernhard Rahamägi, Jaak Varik, Jakob Aunver, Albert Soosaar ja Anton Eilart. Lehe esimeses, n-ö proovinumbris öeldakse: „Selles ükskord nädalas ilmuvas piltidega kaunistatud ajakirjas leiab lugeja hingekosutavaid artikleid, laule, mõtteteri, juhtkirju, ülevaateid sündmustest maailmas, kodumaa kogudustes, kirikuelust, seda ja teist. Eesti Kirik tahab usuelu äratajaks olla ja ebakosutavatest usuvaielustest hoiduda. Mitte kirikut purustada, vaid üles ehitada.“
Eesti Kiriku ilmumine jääb ajajärku, mil ajakirjandusuurijate hinnangul hakkas paranema riigi majanduslik olukord ja välja kujunema Eesti avaliku informatsiooni struktuur. Eesti Kiriku tiraaž oli 2000–3000 eksemplari. Kogu enne II maailmasõja aegse ilmumisaja kandis Eesti Kirik motot „Valvake, seiske usus, olge kui mehed“ (1Kr 16:13).
Ajalehe iga number algas jutlusega, edasise sisu moodustasid laulud (vahel nootidega), hingekosutavad artiklid, kodu- ja välismaa kirikuelu probleeme käsitlevad artiklid, kirikuvalitsuse teated, sõnumid kogudustest, usuainelised mõtteterad, joonealune, usu vajalikkust ja kasulikkust rõhutavad lookesed, artiklid tuntud usutegelaste elust, kirjutised misjonitööst, vaimulikust kirjandusest, ilmaliku elu ülevaade. Avaldati ka riigimeeste kõnesid.
Muretseti hingehoiu, vangide, haigete ja nõrgamõistuslike pärast. Teateid muist eluvaldkondadest, näiteks 1926. a popsiseadusest, mis jäi vastu võtmata, sõnumeid varastest, korteri üürile andmisest paljulapselisele. Ühtne kirik ja rahulik ülesehitav töö riigi ja kiriku heaks oli Eesti Kiriku põhikreedo. Ajaleht väärtustas rohkem usulist elu kui õpetust, mitte nii, et „enne usulised laused ja sõnad, vaatamata, kas seal sisu on“.
Jaak Variku toimetamisel (aastail 1931–1934) lähenes leht pisut alalhoidlikule suunale, mis muutis rõhuasetusi vagama ja tõsisema usu suunas. Jakob Aunvere ajal (1934–1939) tõusis jutluse asemel esikohale ilmaliku või poolvaimuliku sisuga juhtkiri, mis tavaliselt käsitles riigi või kiriku probleeme. Albert Soosaar (1939–1940) püüdis lehes rohkem rõhku panna Jumala sõnale ja vähem maailmas toimuvale, taas tuli jutlus esimesele leheküljele. Anton Eilart (29.2.1940–22.8.1940) toonitas vajadust äratustöö järele.
Eesti Kiriku materjalide põhjal on kirjutanud Tartu ülikooli diplomitöö Evar Post (Eesti Kiriku peatoimetaja aastail 1992–1993).
Ka 1940. aasta suve alguses jäi Eesti Kirik tasakaalukale ja teravusi pehmendavale seisukohale. Piiskop Johan Kõpp esines pöördumisega, milles manitses rahulikkusele ja kutsus hoiduma provotseerivatest sõnavõttudest, eriti kantslist (EK nr 25/1940). Valitsuse vahetuse ja riigipöörde (21. juuni 1940) järel avaldas ajaleht lootust, et kirik muutunud oludes võiks jätkata tööd. 8. augusti lehes soovis Anton Eilart Eestile tema uues olukorras Nõukogude Liidu liiduvabariigina õnne.

Meedia meie ümber
Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi ajal ilmunud vaimuliku sisuga väljaannete arv oli eri aastail erinev. Oli neid, mis ilmusid vaid kord või paar, neidki, mille levi oli lokaalne, või selliseid, mis olid mõeldud kindlatele gruppidele. 1930ndate lõpul olukord stabiliseerus – ajakirjandusturule jäi umbes 40 väljaannet, uusi praktiliselt juurde ei tulnud.
Eestisse nõukogude võimu tulekuga paisati segi ajakirjandusmaastik. Kristliku sisuga väljaanded suleti. Kulus pool sajandit, enne kui need tasapisi taas ilmuma hakkasid. Nagu ka Eesti Kirik.
Meediaspetsialistid Peeter Vihalemm ja Marju Lauristin on analüüsinud üleminekuaja Eestit, just seda aega, kuhu jääb ka Eesti Kiriku taas­ilmumine. Nad on öelnud, et olukord, kus elatakse põhimõttel, et kõik on lubatud, laastab nii ühiskonda kui ka isikut. Järjest hajuvas maailmas teravneb eetilise terviklikkuse tarvidus. Suureneb vajadus tabude ja pidurite järele, eneseregulatsiooni järele, pühaduse järele. See on tööpõld, mis tuleb kristlikul meedial täita, et olla toeks oma rahvale.
Eestlane on ikka olnud lugejarahvas. Viimasel aastakümnel on paberkandjal ilmunud teksti lugemine muutunud elitaarseks tegevuseks. Leht ei ole enam see peamine kanal, mille kaudu info leviks. Uus lugeja seob end internetimaailmaga, sotsiaal- ja digimeediaga.
Kõige selle taustal on suur väärtus sellel, et meie sekulariseerunud maailmas, kus lehti loetakse üha vähem, on EELK leidnud võimaluse ja tundnud vajadust säilitada nüüd juba 27 aastat ilmunud Eesti Kirikut.
Sirje Semm

Eesti Kirik nr 14 (819), neljapäev, 4. aprill 1940. 17. aastakäik.

Eesti Kirik 77 aastat tagasi
Ajalehe üksiknumbri hind on 6 senti. Peatoimetaja on õp A. Eilart ja tema aadress Nõmme, Kiriku 5.
Nagu tol ajal tavaks, asetus esilehele jutlus, mis seekord kandis pealkirja „Viimne eesmärk“ (1. Kor. 15, 24–28), mille on kirjutanud vaimulik initsiaalidega T. T. Teine jutlus „Mis sünnib siis, kui eluöös seisjat tabab Issanda pilk“ (Lk. 22, 61–62) on õp Rudolf Kivirannalt, kes lahkus Eestist 1944 Rootsi, hiljem oli ta New Yorgi koguduse õpetaja. Suri aastal 1994 ja on maetud Võru kalmistule.
Enamik artikleid on usulist tuge pakkuvad nagu õp Herbert L. Stilverki kirjatükk võltsist religioonist ja ehtsast usust. Aga on ka teateid ja uudiseid. Näiteks Soome ja Nõukogude Liidu sõjast arvudes, misjonitöö toetamisest Hiinas (1939. a koguti Eestis selleks 1375,19 krooni), Halliste koguduse õpetajaks kinnitati õp Willem Uuspuu, anti ülevaade Karuse koguduse raamatukogu tööst aastatel 1840–1940, Rõngu koguduse kirikuvanem Jaan Sootla tähistas 70 aasta sünnipäeva.
EELK sotsiaaltöö toimkond kuulutas vakantseks Ambla koguduse haigla õe-ämmaemanda koha ning Vastseliina koguduses kuulutati vakantseks koguduse õpetaja koht. Antakse teada, et kõik isikud ja asutused, kel on nõudmisi likvideeritud koguduste (Oleviste, Niguliste, Toompea Saksa, Nõmme Saksa Lunastaja) vastu, saavad esitada oma nõudmised 15. maiks konsistooriumi juures asuvale likvideerimiskomisjonile.
Suur tänu õp Jaan Nugale Harju-Jaanist, kes nimetatud ajalehenumbri pastoraadist koristamise käigus leidis ja toimetusse saatis. Ehk leidub kirikute käärkambrites ja pastoraatides ikka veel seni leidmata varandust?

Teemad:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)