Esileht » Teemad » Temaatiline »

Meditsiin, paastumine ja pühakud

26.03.2003 | | Rubriik: Temaatiline

Inimene vajab oma elutegevuseks toiduaineid, milliste päritolu, iseloom ja kvaliteet suuresti erinevad piirkonniti ja on kultuuride lõikes varieeruvad. Toiduainetes on olulised neis leiduvad toitained – valgud, lipiidid (rasvad), süsivesikud, vitamiinid, mineraalained, mikroelemendid ja vesi. Nendest valgud, rasvad ja süsivesikud on peamised energiakandjad, valgud ka kehaomaste valkude ülesehitamise lähtematerjal.
Põhjendatud toidulaud
Toiduained ja neist valmistatud toidud võivad olla lihtsad, kuid peaksid sisaldama elutegevust tagavaid toitaineid vajalikes vahekordades ja hulkades. Kaasajal tuleks silmas pidada järgmisi soovitusi: 70 kg kaaluv inimene, kelle energiavajadus on 3000 kilokalorit (kcal), peaks päevas sööma 450 g süsivesikuid ning need peaksid katma 60% energiavajadusest. Arvestades magusa osatähtsuse kasvu toidulaual (1924. a tarbiti inimese kohta 14 kg suhkrut aastas, 1986. a juba üle 46 kg), on süsivesikute osakaal energiakandjana veelgi suurenenud.
Valke vajab inimene arvestusega 0,8 g kehakaalu kilogrammi kohta (g / kg), seega keskmiselt 56 g päevas. Vanemad, üle 60aastased inimesed vajavad aga valke rohkem (!) – 1,2-1,5 g/kg kohta ehk 84-105 g päevas. Valkude arvele peaks langema 10% organismi energiavajadusest.
Lipiide, kitsamas mõttes rasvu, vajab inimene 70 g päevas ja nende arvele peaks langema 30% organismi kalorsusest. Vanemas eas on soovitav lipiidide hulka toidus vähendada, kuid raske kehalise töö korral tõsta kuni 35%-ni. Rasket kehalist tööd teinud eesti talupoja toidulaual oli seepärast soolapekk oodatud toiduaine.
Meie oludes, kus talvel sööme rahakotist tingituna vähe puuvilja, ei tohiks siiski unustada vitamiine, kasvõi vitamiinipreparaatidena, eelistades neid, kuhu on lisatud mikroelemente. Kahjuks pole ka need kõigile taskukohased.
Kui inimene tarvitab toitu vähem, kui sellest piisab energiavajaduste katmiseks, siis on tegemist vaegtoitumisega, mille tagajärjeks võib olla kurnatus; kui aga rohkem, kui ta energiat kulutab, siis on tegemist ületoitumisega, mille tagajärjeks on rasvumine.
Kui varem tegeleti toiduvaeguse tagajärgedega, siis praegu, eelkõige Ameerika Ühendriikides ja Euroopas, ületoitumise tagajärgedega, peamiselt rasvumisega. Viimasega toimetulekuks tuleb kas füüsilise aktiivsusega kulutada rohkem energiat või vähem toituda – paastuda meditsiinilises mõttes või end isegi näljutada, seda muidugi arsti järelevalve all.
Kuna meil on tekkinud palju vaeseid, siis kõnelgem ka uuest paastu liigist, mida võiks nimetada sotsiaalseks sundpaastuks. Samuti on elustunud muistne korilus – sedapuhku prügikastikorilusena.
Mitte ainult leivast
Ajaloolises plaanis pole söömisharjumused võrsunud kunagi ratsionaalsel pinnal. Nii toidu muretsemine kui ka kasutamine on juba muistsest ajast alates olnud seotud usuliste tavadega. Vanast Testamendist on tuttavad paasatalle söömine, vere söömise keeld, loomade jagamine puhasteks ja roojasteks.
Uues Testamendis puutume kokku püha õhtusöömaaja sakramendi seadmisega Jeesuse poolt, apostel Pauluse kirjades sisalduva arutlusega ebajumalate ohvriliha söömisest. Kultusega seotud söömistavades on kesksel kohal paastumine (jejunium, nesteuein) jumalatunnetust võimaldava askeesi ühe vormina. Sellega on tegemist nii Vanas kui ka Uues Testamendis ning see on omane kõikidele traditsioonilistele maailmausunditele.
Uues Testamendis on juttu Jeesuse neljakümnepäevasest paastumisest. Kas poleks siin sisuliselt võttes õigem rääkida nälgimisest (inedia)? Ka tekst näib viitavat sellele – Jeesusele tuli viimaks nälg kätte. Seda kasutas kiusaja ära, kuid Jeesus andis mõista, et «inimene ei ela üksipäinis leivast».
Olen kuulnud, et paastumise korral on tegemist toidu tarvitamisega kasvõi minimaalseski koguses, nälgimise puhul aga mitte. Siit küsimus, kas Jeesus kõrbes olles toitu pruukis või sõna otseses mõttes nälgis?
Esimesel juhul oleks tegemist paastumisega, teisel juhul aga nälgimisega.
Muidugi võib nälgimises näha paastumist selle äärmuslikumal kujul, kuid isiklikult pooldan vaadet, mis nälgimist ei seosta paastumisega. Siin on ainet diskussiooniks. Jeesuse sõnul ei lähe «seesinane sugu muidu välja kui palve ja paastumisega». Ka apostlid paastusid. Reeglina paastuvad katoliiklased ja õigeusklikud.
Paastuvad pühakud
Bütsantsi hagiograafia kõneleb sambapühakust ehk stüliit Simeonist, kes elas erineva kõrgusega sammastel vihma, tuule ja kõrbepalavuse käes 47 aastat (teistel andmetel 39 aastat). Ta sõi vaid kord nädalas talle korviga toodud toitu, aga elas ometi ligemale seitsmekümne aastaseks. Kui ta olnud kakskümmend kaheksa aastat vana, lasknud ta end sisse müürida ja elanud toiduta nelikümmend päeva.
Flüest pärit Nikolaus oli viiekümne aastaseks saades loobunud isast, vendadest, abikaasast ja kümnest lapsest. Ta elas tagasitõmbununa Šveitsi mägedes. Ta ei söönud kahekümne aasta jooksul kuni surmani (ajavahemikul 1467-1487) midagi peale armulaualeiva (hostia) ja sedagi vaid üks kord kuus. Suurhertsog Sigismundi ihuarst Burhard von Horneck olla teda põhjalikult uurinud ja tunnistanud toimunu tõele vastavaks.
Veelgi hämmastavam on Saksamaal Konnersreuthis, mis asub Tšehhi piiri lähedal Bavaarias, elanud kristliku müstiku ja stigmatiseeritu Therese Neumanni (1898-1962) lugu, kes elas söömata nelikümmend aastat. Teda on usutlenud Ameerika Ühendriikide ühe õhujõudude ajakirja toimetaja 1952. aastal, kui Therese Neumann oli 54 aastat vana.
Küsimusele, kas ta on tundnud nälga, kuna ei ole söönud ega joonud 1926. a alates, vastas ta, et ei tundvat mingisugust iha toidu järele. Temagi ainsaks «toiduks» oli armulaualeib (hostia). Vaatamata söögist-joogist loobumisele polevat ta kehakaal langenud. Ka polevat ta WC järgi vajadust tundnud 1930. a septembrist alates. Therese Neumann on sedavõrd tuntud, et temast kirjutas kahekümnendail aastail ajaleht Eesti Kirik ja nõukogude ajal ilmunud «Imede entsüklopeedia».
Kreekas Athose mäel elas püha isa Joakim (1895-1950). Kord hakkas ta tervis halvenema. Poolvägisi kutsuti arst, kes soovitas puhkust ja tugevamat toitumist – liha, kala, mune. Joakim palus kloostriülemalt kogu ööks jääda kirikusse, et palves selgust saada.
Järgmisel päeval ta teatas, et ei loobu harjumuspärasest eluviisist ega paastumisest. Läks mööda pool aastat. Kui arst saabus, oli ta üllatunud oma soovituste toimest haigele. Suur oli aga ta imestus, kui kuulis hoopis vastupidist. Ta oli üllatunud usu jõust.
Esitatud juhtumid on teravas vastuolus loo algul esitatud kirjeldusega meie tavalisest, nüüdseks teaduslikult põhjendatud ja soovitatud toidulauast. Neil pole midagi ühist meie super- ja hüpermarketite mõttetult ülepaisutatud sortimendiga. Liigtoitumine teeb samuti haigeks, nagu seda tegi varasem alatoitumine. Seda näitab seedeelundite haigestumiste kasv. Selle vastu aitab mõõdukas toitumine – lõpetada söömine siis, kui kõht pole veel täis.
Seda võiks nimetada ka meditsiiniliseks paastumiseks vastandina religioossele paastumisele, millega kaasneb samal ajal spirituaalne paast. Meditsiiniliselt mõttekad on katoliiklikud reedesed lihavabad päevad, mida nimetatakse abstinentsiks (abstinentia). Ei tule unustada, et meie seedetegevus kulgeb eellastelt päritud igivanade füsioloogiaseaduste alusel ajast, kui inimesel polnud võimalik iga päev kõhtu korralikult täis süüa ja tal tuli olude sunnil paastuda.
Need olid seedetegevusele vajalikud puhkehetked. Seda silmas pidades näivad kiriklikud paastukorrad arvestavat meie seedeelundite füsioloogiaga, võimaldavad neile puhkust ja on tervisele kasulikud.
Ülalesitatud lood pühakute elust näitavad, et inimene ei ela ainult igapäevasest leivast, mis on meie eluks hädavajalik ja mida me Jeesuse palves palume, vaid inimene on võinud elada ka ainult sellest leivast, mille kohta Jeesus ütles: «Mina olen eluleib. Kes tuleb minu juurde, see ei näe nälga, ja kes minusse usub, sellele ei tule iialgi janu!»
Tuleb siiski silmas pidada, et esitatud lood on äärmuslikud ja erandlikud. On ka vastupidiseid juhtumeid. Pühakuks kuulutatud Lisieux Theresia haigestus nunnana karmeliitide kloostris tiisikusse ja suri 23aastaselt. Paavsti eriloal viieteistkümneaastasena kloostrisse asunud, saavutas ta oma eesmärgi – ta tahtis saada pühakuks ja sai selleks. Üks soov oli tal veel, et ta võiks taevast maa peale saata roosivihma.
Jüri Raudsepp,
emeriitõpetaja,Põhja-Eesti regionaalhaigla arst-pastor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)