Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Me vajame jätkuvalt Soome sildu

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Möödunud nädal algas konsistooriumi liikmetele Soomes. Helsingis toimusid juba traditsiooniks muutunud ühisistungid Soome kirikuvalitsusega. Ei ole sugugi endastmõistetav, et Soome peapiiskop koos kirikuvalitsuse liikmete ja tegevusvaldkondade juhtidega pühendab kaks pikka tööpäeva, andmaks ülevaadet kiriku tegevusest ja arengutest viimaste aastate jooksul.
Meie kirikute suhetel on pikk ja auväärne ajalugu. August Arumäe meenutab: «Aastatel 1931–1939 olin ma tihedas ühenduses Soomega. /../ Sain tuttavaks kõikide piiskoppidega, usuteaduskonna professoritega ja paljude ametivendadega. /../ Pean tunnistama, et Soomes süvenes minu isiklik usuelu ja ka mu teoloogilised vaated said uue suuna ning kindla aluse.» (August Arumäe «Hiiobi Õnnistus», Tallinn 2005, lk 221)
Piiskop H. B. Rahamägi juubelialbumis nimetab Lappeenranna praost K. Kallio: «Mis siis lähemalt puutub meie sõsarkirikute ja nende töötegijate vahelist koostööd, siis oleme kindlasti üksmeelsed ses suhtes, et nimetatud koostööle tuleb leida võimalikult palju konkreetseid vorme.» Raudne eesriie ei suutnud meie kirikute suhteid rikkuda.
Laevaliin läbi raudse eesriide Helsingi ja Tallinna vahel oli tol ajal «Soome sild», mis tähendas rohkemat kui vaid soomlaste võimalust tulla Eestisse. Ärkamisajal oli soomlaste abi sillaks, mis tegi võimalikuks koguduste ning kogu EELK laste- ja noortetöö kiire käivitamise. Neid sildu on põhjust tänuga meenutada.
Minu jaoks on sild Eesti ja Soome vahel rajatud paljudest «kividest», need on lapsepõlvekodu Kuusalu pastoraadis koos Soome raadio ja televisiooniga, suhted soomlastega kirikunoorena 1960ndate teisel poolel, pastorina ingeri-soome koguduses oldud aeg, sõpruskoguduse suhted ja isiklik sõprus. Võiksin nimetada terve hulga selle silla ehitajate nimesid.
Möödunudnädalase nõupidamise teemad hõlmasid Soome kiriku strateegiat aastani 2015, Euroopa Liidu võimalusi Soome ja Eesti kiriku koostööks, sotsioloogiliste uurimuste kaudu saadud pilti Euroopa religioossusest, vaimuliku töö võimalusi Interneti kaudu, kiriku struktuuri kaasajastamist ja muid üksikküsimusi.
Ma hindan Soome kiriku arengustrateegia selgeid põhi­mõtteid. Kirikurahvale valmistatud voldikus «Meie kirik» on ära toodud kokkuvõtlik strateegia aastani 2015. Kiriku peaüles­anne on kutsuda inimesi osadusse armulise Jumalaga, anda elule kindel alus ning julgustada hoolima ligimesest ja kogu loodust; vaimuliku elu süvendamise nimel hoolitseda jumalateenistusliku elu mitmekesistamise eest. Ligimesearmastuse osutamiseks tuleb toetada nõrgemaid ja aidata kaasa misjonitööle. Tähtsaks peetakse kohtumist iga koguduseliikmega vähemalt viis korda aastas. Kiriku kaastöölisi tuleb aidata strateegiliste eesmärkide täitmisel.
Minu arvates on eriti oluline rõhuasetus kiriku uuenemise jätkumisele. Elu on pidevas muutumises, tänapäeval elatakse teistsugustes halduslikes, sotsiaalsetes, majanduslikes ja kommunikatiivsetes tingimustes kui aastate eest. Kirik soovib olla selle protsessi osaline ja elada ühiskonna keskel. Kiriku strateegiat ei saa juurutada kirikuvalitsus, vaid see sünnib koguduses. Ajastule iseloomulikuks uueks töövormiks on saanud vaimulik töö arvutivõrgus. Kirik peab tegutsema seal, kus on inimesed. Heaks märgiks on see, et Soomes on hakanud vähenema kirikust väljaastumine ja kasvanud kirikuga liitumine.
Ühinen praost August Arumäe arvamusega, et meil on Soome kirikult palju õppida. Soome ajalugu on olnud teistsugune, meie põhjanaabrid on suutnud hoida ärkamisliikumised kirikus. Ühendada 80% rahvastikust oma liikmeskonnana – see on tänapäevases Euroopas suurepärane tulemus. Soome kirik ei ole rahvuslik koduloomuuseum, vaid elav ja uuenev organism. Me vajame jätkuvalt Soome sildu.

Tiit Salumäe,
assessor