Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Me vajame hädasti sildu!

04.09.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Kahe kuu eest ühendas enam kui kümnendik eesti rahvast lauluväljakul ja sajad tuhanded ekraani või raadio ees oma südame hääle sõnadeks „Mu isamaa on minu arm, kell’ südant andnud ma“. See oli rõõmust ja armastusest õhkav palve. Samuti ühendasid kolme kümnendi eest kaks miljonit eestlast, lätlast ja leedulast käed ning skandeerisid kogu hingest ja südamest lootusest õhkava palve: „Vabadus! Vabadus! Vabadus!“.
Taasiseseisvumispäeval ei suutnud meie rahva juhid aga seda ühtsust enam nii veendunult näidata. Näiteks ei suutnud kõik Eestit viimase kolme kümnendi jooksul juhtinud peaministrid vastata tänase peaministri kutsele ja osaleda isegi traditsioonilisel peaministrite lõunasöögil Stenbocki majas. Üks endistest valitsusjuhtidest andis avalikult selgelt teada, et maailmavaateliste erinevuste tõttu ei ole põhjust praeguse peaministri kutset vastu võtta. Tänast valitsust juhtiv peaminister loobus omakorda viimasel hetkel minemast presidendi vastuvõtule roosiaias. Samamoodi toimisid mitmed valitsuse ministritest.
Käisin eelmise nädala lõpus, päev pärast peaministri umbusaldamiskatset riigikogus, vaatamas Estonia teatris muusikali „West Side Story“, mille sisu keerleb kahe New Yorgi tänavakamba vahelistel pingelistel suhetel. Selle muusikali sisu saab üsna lihtsalt kanda üle praegusesse Eestisse. Kohati tundub, et poliitikas toimuv ei ole midagi muud kui üks agulikampade tänavakaklus, kus isegi kakluse eel kokkulepitud reeglitest ja relvavalikutest kinni ei peeta ning kui löömaks läheb, siis ikka ulja hõike „Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!“ saatel.
Taasiseseisvumispäeva hommikul avaldasin arvamust, et kõigi erakondade juhid võiksid esineda avaliku ühisavaldusega, mis kinnitaks üheselt, et endiselt ja üheskoos pühendutakse sellesama Eesti tulevikule, mille iseseisvus 28 aasta eest taastati. Olen ka täna endiselt seda meelt, et ühiskond vajab kogu rahva ning poliitikute ühtsust ja koosmeelt kinnitavat emotsiooni, sest riigi ja rahva jaoks kõige olulisemates küsimustes ollakse üsna üksmeelel.
Pärast üleskutset sain eri pooltelt tagasisidet, millega üheselt väljendati koostöö võimatust vastaspoolega, kuna see Eesti, mida üks pool ehitada tahab, ei ole sama Eesti, mida teine rajada sooviks. Mõlemalt poolelt öeldi selgelt, et osapooli lahutab maailmavaateline kuristik, mida ületada ei ole võimalik ning samale kaldapoolele ära ei mahuta.
Sellise polariseerumisega nõustumata kirjutasin uue kooliaasta hakul koolirahvale saadetud tervituses: „Erinevate arvamuste, arusaamiste ja maailmakogemise kaldad eemalduvad teineteisest üha suurema kiirusega ning üha laienev kuristik seal vahel ähvardab neelata meid kõiki. Me vajame hädasti sildu! Sildu, mis ühendavad erimeelsuste kaldaid, ületavad süüdistamiste ja sildistamiste kuristikke ning toovad inimesi kokku.“ Pöördusin koolinoorte kui meie riigi ja rahva tuleviku kujundajate poole, et nad õpiksid kuristikkude ja kraavide kaevamise asemel rajama sildu juba tekkinud lõhede ja kuristike kohale.
Minu igatsus on endiselt see, et me rahvana suudaksime säilitada kaine meele, eriti neil hetkil, kui poliitikute tänavakaklused avalikus meedias ületavad igasuguse piiri. Eesti elu vajab endiselt korraldamist, pered toitmist, töö tegemist ja loodus hoidmist. Küll saavad ümber ka järjekordsed kähmlused, sest nõnda on see alati olnud, ja pole vaja imestada, kui endised rusikatega vehkijad paari-kolme aasta pärast ühiselt Stenbocki majas koalitsioonilaua taga istuvad. Kuid poliitikud peavad tajuma ka oma vastutust kogu ülejäänud rahva ees, kes ei suuda poliitiliste kokkulepete nimel samasuguse mobiilsuse ja kergusega ümber reastuda. Inimeste vahele raiutud lõhed, mida poliitikud ja teised arvamusliidrid on aidanud süvendada, ei kao sama lihtsalt
Meie, eriti ristirahva ülesanne on mitte neid kaklusi ja konflikte sallida, eriti ise veel võimendada, näiteks sotsiaalmeedias, kõige vähem kogudushoone puldist või kiriku kantslist. Ei tohi unustada, et me peame olema rahutegijad ja taotlema armastust. Asjakohased tunduvad siinjuures apostel Pauluse sõnad efeslastele: „Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile!“ (Ef 4:26–27). Lisaks sobib siin meenutada Jaapani tuntud kirjaniku Endō Shūsaku mõtet tema raamatu „Vaikus“ paljukannatanud tegelase suust: „Patt on see, kui inimene sõidab teise inimese elust üle ning unustab sellest jäänud jäljed.“ Hoidugem patust – tehkem head!
Viilma2015luterkuuega

 

 

 
 
Urmas Viilma,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)