Esileht » Arvamused » Arvamus »

Me tegime kõik, mida nad tahtsid, aga nad ikkagi ei tulnud

18.10.2017 | | Rubriik: Arvamus

Viimase nädala terav diskussioon nii peavoolumeedias kui ka kirikus endas puudutas mind rängalt ja seda läbi isikliku kogemuse. Kardan, et mitmed kristlased ei orienteeru seksuaalvähemuste teemas ega oma isiklikku kogemust. Teised aga teavad täpselt, mida nad teevad ning kuhu see kõik välja viib. Nii otsustasin vana haava lahti kiskuda ja ühendada oma kogemuse sotsiaalteadusliku ja meditsiinilise analüüsiga.

Emaarmastuseta ja tõrjutud
Sündisin kodus, kust isa oli läinud enne mu sündimist järgmiste naiste juurde ning temperamentne ja ülimalt andekas ema keskendus karjäärile. Meie juures elas lapsehoidja, vana naine, keda elu polnud hellitanud – üksik kibestunud inimhing, kelle identiteedi määras passis olev märge: K… Linda Mari tütar. Nooremale põlvkonnale ei ütle see midagi, aga tegemist oli teenijatüdruku vallaslapsega.
Ema karjäär ei edenenud pärast minu sündi nii, nagu ta oleks tahtnud, lahutatud mehe edulugu paisus, süvenes rahulolematus ja äng. Kodu oli emale tõenäoliselt kannatuste allikas, sest seal ootas teda mehe koopia – olin õnnetuseks oma isa nägu. Mehele ema kätte maksta ei saanud, liiga kõrgel ja vägev oli ta, aga kodus oli iga päev see, kes meenutas teda. Viha kasvas, siis tulid esimesed löögid, peksmine.
Koolis läksid esimesed kaks aastat üle kivide ja kändude. Isa puudumine tegi minust kiusamise märklaua, olin tõrjutud. Ema viha kasvas veelgi. „T… värdjas, T… raibe!“ Olin veel liiga väike, et mõista sõnade värdjas ja raibe tähendust. Lapsehoidja ja ema karjusid, mina istusin laua all ja värisesin. Igatsesin meeletult, et keegi mind kallistaks, hellitaks, silitaks pead – asjata. Lapsehoidja ei osanud, ema ei tahtnud.
Algas puberteet. Vajasin hellust, vajasin ema, kes mul oli, kuid samas ei olnud ka, sest kodune olukord läks pidevalt raskemaks. Üks naine tundus eriliselt imeline, tundus olevat kõikide ideaalide kehastus. Salaja lauale pandud kimbuke põllulilli ja teismelise ränkraske armuvalu.
Sotsiaalteaduslikud uuringud on veenvalt tõestanud, et valdav hulk sooidentiteedi häireid teismelistel tekib peredes, kus on järgmised probleemid: lahutatud vanemad, peresisene vägivald, laste seksuaalne väärkasutamine, laste füüsiline väärkohtlemine, helluse, tähelepanu, armastuse puudumine, väärastunud pereväärtused.

Kui palju võib haiget teha!
Kuhu see kõik oleks viinud, kui ma poleks pöördunud Jumala poole. Aga emotsionaalne tulevärk ei lõppenud siiski, vaid hõõgus tuha all edasi. Ja kerge, oi kui kerge oli seda äratada. Leidus inimesi – nii maailmas kui ka kristlaste hulgas, kes kasutasid emotsionaalselt hella kohta manipuleerimiseks.
Ei, asi ei läinud seksuaalseks, kuid kerge on väänata noort inimest oma tahtele alluma, kui palju võib haiget teha. Ainult ränkraske psühhotrauma tõi noore inimese mõistusele. Sa ei ole saanud emaarmastust ja seda ei saa kunagi olema.
On aeg leppida ja eluga edasi minna. Kulus pea 20 aastat. Õnnetuseks sealhulgas ka seitse aastat abielu, mis selle tõttu, et meil mõlemal oli kodust kaasa antud väärastunud peremudel, jooksis karile. Õnneks küll põhjustamata ühelegi pisikesele elule kannatusi ja ilma varajagamiseta, sest olematu kooselu jooksul polnud meil mingit ühisvara – ei ühtegi lusikat, taldrikut, kinnisvarast rääkimata. Ja alles siis, viisteist aastat hiljem, tuli abielu, laps, üksteisega arvestamine, mõistmine, ühes suunas vaatamine, armastus, õnn.
See kõik sai toimuda vaid seetõttu, et minu imelikud otsingud tekitasid üldjuhul imestava/võõristava reaktsiooni. Keegi ei ütelnud, aga inimeste pilgus peegelduv arusaamatus rääkis selget keelt – see ei ole õige!
Kanname nüüd konteksti tänapäeva üle. Mis oleks juhtunud, kui oleksid leidunud „armastavad tädid“, kes oleksid patsutanud õlale ja ütelnud, et lähme voodisse ja mängime neid ema-lapse mänge voodis edasi? Või siis oleks võtnud gruppi, kus on identiteediks „me oleme üks, ühtne pere, üks kõigi, kõik ühe eest“?
Gängide liikmeid intervjueerides on sotsiaalteadlased selgitanud, et suurem osa noorte kuritegelike ühenduste liikmetest ei liitu grupiga mitte vajadusest kedagi tappa, vägivallatseda, vaid soovist kompenseerida puuduvat kodusoojust, leevendada hüljatust ja üksijäetust.

Homoseksuaalsus on sotsiaalne õppimine
Aga, mis oleks juhtunud siis, kui pastor oleks segaduses lapsele õlale patsutanud ja ütelnud: „Sa oled gei. Suurepärane! Anname sulle selle eest aastapreemia!“ Uudis, et Helsingi luterlik piiskop Irja Askola andis 16aastaseks saanud lapsele üle aasta homo auhinna, lõikas minust läbi nagu noaga. See, et 15aastane laps tuleb „kapist välja“, tähendab, et teda oli juba 14–15aastaselt kuritarvitatud.
Kusjuures Soome seadus käsitleb seksuaalset tegu alla 16aastase isikuga pedofiilse kuriteona. See selleks, vana naine võttis lapselt võimaluse tulla tagasi, revideerida oma teismeliseotsinguid, alustada uuesti. Tempel on otsa ees kogu eluks. Küsisin endalt, mis oleks juhtunud juhul, kui mina … Vastuseks oli lõikav valu.
Ja nüüd on see lahing jõudnud Eesti kirikusse.
Homoseksuaalsus ei ole kaasasündinud probleem (ma ei räägi üksikjuhtudest, kus on tuvastatud sugukromosoomide mutatsioonid), see on sotsiaalne õppimine ja tema juur on katkised perekonnad, isa või ema puudumine, piisava armastuse puudumine, suhtlemis- ja alkoholiprobleemid. Määratu hulk kuldseid puure, kus lapsed kõnnivad kalliste asjade keskel ning ootavad ema ja isa koju. Asjata, sest karjäärile pühendunud vanematel ei ole nende jaoks aega.
Homoseksuaalsuse geneetilise päritolu vastu räägivad ka need sajad juhtumid, kus kirurgiliselt moonutatud isik soovib teatud aja pärast uuesti vana soo juurde tagasi pöörduda. Samuti meie sotsiaalministeeriumis valmis meisterdatud üllitis, kus lubatakse sugu vahetada 2 (loe: kaks) korda aastas piiramatu arv kordi.

Aeg ei anna arutust
Meil kõigil on põhjust silmili maha langeda, kahetseda ja nutta ning paluda andeks nendelt, kellele me nii väga haiget oleme teinud. Meil on põhjust mõista, et vikerkaarevärvilisel kogukonnal on täiesti inimlikult mõistetav soov suurendada oma liikmeskonda ja loomulikult on kõige kindlam saak need katkise hingega inimlapsed, keda nüüdisaja peremudel ohjeldamatult toodab. Aga kas meil on endil olnud aega neid otsida, toetada ja armastada? Raisakotkad seisavad vaikuses ja ootavad saaki. Meie aga magame, noogutame targalt ja räägime inimõigustest, ligimesearmastusest.
Olen viimasel ajal palju mõelnud Kristuse elust siin maa peal. Oli vaid üks asi, mis talle kuulus eostumisest kuni ristisurmani – emaarmastus. Jüngrid reetsid, Juudas andis ära. Rahvas, kes palmipuudepühal karjus hosiannat, röökis nädala pärast „löö risti!“. Emaarmastus oli ainus kindel asi, ainuke väärtus, millest ta maises elus sai tuge. Taevase Isa armastus ja maise ema armastus. Selle emaarmastuse tallab nüüdisaegne ühiskond jalgade alla, õpetab jalaga löömagi. Kahe isaga, kahe emaga kooselud, kärgperekonnad, emakadoonorlus, emaka rentimine … Kuhu veel?
Vanasõna ütleb, et küll aeg annab arutust. Ei, ei anna. Luterlik kirik on taganenud samm-sammult, astuda on veel üsna vähe. Samasooliste paaride „õnnistamine“, samasooliste paaride kiriklik laulatamine, omasooihara pühitsemine vaimulikuks. Kas see tagab Kristuse kiriku püsimajäämise?
Meenub ühe ultraliberaalse USA vaimuliku tõdemus surivoodil: „Me tegime kõik, mida nad soovisid, aga nad ei ole ikkagi tulnud.“ Sedasama tunnistavad spordisaalideks, kontserdisaalideks, muuseumideks muudetud sajad kirikud Euroopas, hedonistliku maailmakäsitluse vohamine, üksikindiviidi naudingute prioriteetsus, mida nimetatakse armastuseks.
Aeg ei anna arutust. Palun tegutsege nii, nagu arvate õige olevat, aga tegutsege kohe ja kiiresti.
Minul ei ole mingit alust soovitada, veel vähem arvustada. Siiski, vabandage jultumust, soovitan lugeda 4. Moosese raamatu 16. peatükki.

mare liiger1

 

 

 

Mare Liiger,
arst

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)