Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Me otsime headuse tõusmeid

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number:  /

Nii kirjutas pika elu elanud luuletaja Heljo Mänd (fotol) (11.02.1926−6.12.2020). Tema hiljuti ilmunud luulekogu „Üheks maa ja taevaga“ lugedes tajun, et just nii armastatud kirjanik oma mõtte järgi ka elas.

Omal ajal kirjutas Heljo Mänd lastele: „Ja kui ma õpin tähed selgeks, siis veelgi targemaks ma saan.“ See Karu-aabitsa laul on tänu telelavastusele helisenud mu peas pikki aastaid, esmalt lastele ja nüüd juba lastelastele tähti õpetades. Aabitsa esmatrükist möödus tänavu pool sajandit. 

Aga vastsele luulekogule ootan sarnast saatust – sagedasest lugemisest meeldejäävaid luuleridu, mis kuskil mälusopis saadavad mind ühest päevast teise, talvest kevadesse ja sealt edasi.

Paanipillist ristipuu lauludeni

„Kuldnokk tuli mu tuppa viisi vilistama. Istus rähni toksitud pesakasti ja laenas minult kuldlaulu“ või „Sügisene seenering põlispuude hämaruses nagu tilluke metsaküla“, leiab erinevaid looduspilte paljudest tema luuletustest. Ta on tuule-usku, kes käib metsas kuulamas lehtede sündi. Aga ta on ka rõõmupuu, keegi, kes on seitsme ketiga aheldatud Tähelinnu külge ja keda ta kutsub endasse pesa tegema. 

Ta on mitmendat põlve mets ega tule oma toas enam endaga toime. „Ainult oravad hüppavad mu toas / pilvelt pilvele. / Hüppavad Jumala juurde / nõutama mulle päevi / nagu pähkleid,“ kirjutab luuletaja luuletsüklis „Sinine suvi“.

Imeteldav on luuletaja oskus siduda loodut Loojaga. Tema veendumus ja usk leiavad hilisemates luuletustes just kui uue väljundi. Tsüklis „Peegelpildid“ kirjutab Heljo Mänd: „Jumalal on jälle / mu ema silmad, / silmade ilme. / Ainult õrnuse asemel on / seal kindlus, mis toetab / mu kõndimist vee peal.“

Kui luulekogu esimesed luuletused on varasemalt ilmunud, siis enam kui pooled on nüüd trükki jõudnud esmakordselt. Alapealkirigi on laenatud nii kogu ühest esimestest kui ka ühest viimastest tsüklitest.

Raamatu on koostanud Heljo Männi tütar Ebe-Ruuta Eelmäe ja saatesõnas kirjutab ta, et täiskasvanute luule oli kirjaniku „elupikk igatsus, mis alles teekonna lõpul leidis väärilise väljenduse“. Luuletused ongi kirjutatud viimasel elukümnendil, mil luuletamine oli poetessile „elamise viis, elamine oma hingeruumis. See oli lakkamatu jõu ammutamine, hingamine läbi luule“.

Tänu armastuse eest

Meenutuseks, et Heljo Mänd läks Isakoju möödunud aastal, kui tal oli vanust 94 aastat. Ühes oma käsikirjalises luuletuses, kogu viimases, kirjutab ta: „Tõesti, tõesti / ütlen ma teile – / ma tänan / armastuse eest.“ Seda lõputut armastust õhkub igast kujutluspildist, mida luuletaja lugeja ette sõnadega maalib.

Kirjandusteadlane dr Elo Lindsalu meenutab Heljo Männi sõnu, et ta kohe peab kirjutama, see tähendab, endaga rääkima. „Siis on mul hea olla. Siis olen ma nagu valguse käes,“ on öelnud kirjanik, kes on kümmekond aastat tagasi pälvinud Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.

Luulekogu on välja andnud kirjastus SE&JS, toimetanud Sirje Endre ja Kai Ellip ning illustreerinud Marilyn Lindsalu.

Rita Puidet