Esileht » Arvamused » Arvamus »

Me oleme kutsutud

10.05.2017 | | Rubriik: Arvamus

EELK Tallinna Peeteli koguduse asutamiskoosolek peeti 23. aprillil 1927 Tallinna Linnamisjoni ruumes. Järgmisel peakoosolekul 29. mail valiti koguduse nõukogu ning esimeseks õpetajaks Hermann Hansson. 23. mail 1937 pühitses piiskoplik vikaar Hans Kubu ehituskrundi Preesi tänaval pühakoja kerkimiseks.
Täna ei ole me siia tulnud ega kogunenud, meid on siia kogutud. Meie kogumine käis ühtaegu lihtsamalt ja keerulisemalt. Jumal mõtles meie peale ja ülitihe mateeria kaotas midagi, et vaim võiks võita. Maa tantsis talle vastu ja kosmos kuristas. Elupuu lõi haljendama ja inimene valis oma tumeda poole. Mälestuse hele laik käib aga temaga kaasas – seda nimetatakse kutseks.
Ecclēsia tähendab nii kutsutust, kokkukogutust kui väljavalitust. Kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, et ükski, kes temasse usub, ei läheks hukka. Poeg oli suur tõlkija ning kaaslooja, ta tõlkis igavikulaulu inimkeelde ja valis omad välja. Kui ta tagasi võeti, siis jättis ta omad maa peale, et ka teistel oleks lootust. Sellest lootusest elab ka kirik ise, mäletades olnut ja tuues esile uut.
Aga nii olnud kui olev kui saav on Kristuse ihu. Mõned arvavad ja õpetavad, et Jee­sus rajas kiriku, mina usun, et Kristus ise on kiriku subjektsus. Ma olen sajandivahetusel rääkinud palju sotsiaalkirikust ja illustreerinud seda Peeteli näidetega, viimastel aastatel mudeldan Harkujärvel kogukonnakirikut, aga need on vormid, mis vastavad küll olemusele, aga mitte enam. Kiriku identiteeti tohib otsida nende vormide seest, aga leida saab seda üksnes Jeesuses Kristuses. Kõikide teenimisvormide alus ning eesmärk on Kristus.
1993. aastal taastati Peeteli kogudus. 1997. a toimus Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse koolitus riskinoortega tegelemiseks, koolitajaiks Jim ja Helgi Hilborn. Sellele järgnes riskilaste projekt „Nad on olemas“. Selle tõmbas käima Peeteli diakooniajuht Nelli Vahter, kes praegu Chicagos kogudusetööd juhib.
Minuga tulid Männiku varjupaigast kaasa Arli Mustkalev, Kalev Kello, Rainer Niidas, Kalle Vainu, Sergei Korobkin ja mitmed teised. Mati Sinisaar tõi oma naabrimehed Marek Lepa ja Kalev Põdersoni Pääskülast. Eesti Kirikust leidis töökuulutuse Inge Ojala ning tuli meie hoolealustele asendusemaks. Katrin Laur ja Kristi Kiisk juhtisid pühakooli, Eve Padar muusikatööd. Jeesus andis meile uue elu. Selle elu nimi oli Peeteli.
Minu viimane ilus ettevõtmine taastatud kirikus oli kirikukella hankimine. Toomas Mäeväli andis teada, et Saksamaal Rottenburgis on ühest misjonipastorist jäänud viiesajakilone kirikukell. Tema poeg Dietrich Heitmann soovib, et see heliseks kusagil kirikutornis. Kui olime Tampere sõpruskoguduse abil suutnud selle kella osta, siis annetas Heitmann suure osa sellest rahast mulle misjonitöö alustamiseks Harkujärvel. See raha sai seemneks, mis kannab vilja.
Peeteli on täpike Jumala suures mustris. Harkujärve on täpike Peetelis. Kirjavahemärk pühakirjas. Pühakiri aga ei ole tolmunud raamat. Pühakiri on see, mida Jumal räägib, kirjutab, loob. Ta saab mõistetavaks kirikus. Aga kirik ei ole usuhõnguline organisatsioon. Kirik on Kristuse ihu.
Ainult seetõttu oleme täna siin tähistamas oma 90. sünnipäeva. Ainult seetõttu tähistame ka EELK 100. sünnipäeva. Ainult seetõttu tähistame reformatsiooni 500. aastapäeva. Me oleme kutsutud seda tegema. Me oleme ecclēsia. Seetõttu oleme Jumala laul ja tema kõne on kuuldav paljudele rahvastele. Seetõttu on tema nägu nähtav: see on tema omade nägu.
Yprus_13.03.2010 copy

 

 

 

 
Avo Üprus,
Tallinna Peeteli koguduse õpetaja aastail 1996–2016

Avo Üpruse kõne Peeteli koguduse 90. aastapäeval, lühendatult.

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.
(Lk 19:10)