Esileht » Arvamused » Arvamus »

Me liigume loogeldes loojangu poole

10.04.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Ühel kevadisel sinodil jõudis ilmikute grupp järeldusele, et vaimulikud peaksid läbima suhtlemiskursused.
Leiti, et paljud vaimulikud ei oska inimestega inimlikult suhelda. On väsinuid, on kibestunuid, on halvasti koolitatuid ja neidki, kes end läbi põletanud. Kärsitus, üleolev suhtumine, sõjakus – need on mõned märksõnad, mida võib inimene tajuda kiriku kantseleis ja mujalgi koguduste esindajatega kokku puutudes.
Selle kõrval on palju enam head – hoolimist, tähelepanelikkust, rahulikku ärakuulamist, aga tilk tõrva rikub tervikpildi. Nn klienditeenindusega jäävad hätta ka paljud teised EELK töötegijad, see ei ole vaid vaimulike probleem.
Millest tuleb maksumaksjate arvu vähenemine EELKs? Kas vaid majandusliku olukorra halvenemisest? Äkki pole meie pakutud «teenus» selline, mille eest väikesegi raha väljakäimist mõttekaks peetaks. Mis on see «kaup», mida kogudused oma liikmetele pakuvad? Kas see on evangeelium – rõõmusõnum? Kuidas seda müüa? Usun, et heatahtlikkus, hoolimine, ärakuulamisoskus kuuluvad müügistrateegiasse.
Paljud inimesed ei saa viimasel ajal enam kirikusse, kuna pühapäevane bussiliiklus on olematu. Vaimulike ees on paljudes maakirikutes vaid mõni inimene. See kurvastab. Kui aga koguduse aastaaruandes on kodukülastuste ja koduste armulaudade real number nullist kümneni, siis küsin, miks vaimulik või diakooniatöötaja ei suuda iga kuu vähemalt üht kodukülastust teha? Kas tõesti inimesed ei vaja enam kodust armulauda? Kas juubilarid ei oota oma kodukiriku õpetajat lilleõiega end õnnitlema?
Kuulen vastuseks, et pole aega. Mis tähtsaid asju siis aetakse? Minul on küll aega, et külastada alates kuuekümnest nulliga ja viiega lõppevate sünnipäevade puhul oma koguduse liikmeid ja leian aega ka selleks, et enne matuseid lahkunu lähedaste juures albumeid lehitseda ja kurbadega juttu ajada. Kui oma aega ei planeeri, siis ei jõua lõpuks isegi üht jutlust nädala jooksul ette valmistada.
Käisime praostkonna vaimulike ja nende peredega ning hiljem koguduse töötegijate ja nende peredega Tartu veekeskuses. Neli tundi tegid imet. Väsinud, tõsiste nägudega inimeste asemel väljusid veekeskusest rõõmsad perekonnad. Tundsin mõlema seltskonna puhul üht ülivägahead perekonna tunnet. Me kõik vajame puhkust ja koosolemise ilusaid võimalusi.
Lisaks vajame tunnustust. Viljandi praostkond annab igal aastal kevadsinodil välja preemia aasta vaimulikule, juhatuse esimehele, töötegijale ja kiriku sõbrale. Neile lisaks ühe elutöö preemia. See ei ole seotud suurte kulutustega, aga on mõjus. Fotod ja lood maakonnalehes, kolleegide tähelepanu ja omavalitsusjuhtidele kiriku sõbra tiitli andmine. See kõik teeb oma hea töö.
Kolmanda võimalusena asju muuta näen suunamuutust eelarvepoliitikas. Kui ehitused on tähtsamad inimestest, siis lõpetame paljude kirikute sulgemisega. Kui me ei suuda kogudustes palka tõsta ja riiki ning kohalikke omavalitsusi kirikuhoonete eest hoolitsema panna, peame varsti leppima töötegijatega, kes mujale ei kõlba.
Ja lõpuks, esmatähtis on töötegijate parem koolitus ja täiendkoolitus. Meil kõigil on vaja palju õppida, sest kuningate Kuninga, Kõigeväelise, Maailma Valguse, Hea Karjase esindamine ei ole naljaasi. Kibestunud, kroonilises ajapuuduses ja viletsais majandustingimustes vaevlevad vähese usuga inimesed seda ei suuda. Hando Runneli veidi pessimistlikult algava luuletuse, mille värsirida kasutasin pealkirjas, lõpuosas on sõnad: loojangu kannul käib noorendav hommik. Usun, et EELKl on ilusat lootust, kui oleme õppimisvõimelised ja püüame kõigest väest armastada Jumalat ja ligimest.
Jaan Tammsalu, assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)