Esileht » Arvamused » Arvamus »

Me hoiame nõnda ühte…

06.02.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Tänases lehes on terve lehekülg pühendatud mehele, kes oli Eesti Kiriku viimane sõjaeelne peatoimetaja. See mees oli Anton Eilart, kes läbi kahtluste ja kõhkluste Tartu ülikooli usuteaduskonda astus ja end vaimulikuks koolitama asus.
Ta sai kooliharidust vene keeles, elas paarikümneaastase vahega läbi kaks riigikorra vahetust. Esimene kord, revolutsiooni ajal oli tema see, kes IV kursuse üliõpilasena pidas professor Kõpu juures esimese eestikeelse proovijutluse ülikooli kirikus. Ja 1940. aastal pidi ta olema tunnistajaks, kuidas võimud kirikulehe sulgesid.
Veel 8. augusti lehes pani Anton Eilart, kes lehte toimetades asetas pearõhu usulisele küljele, toonitas äratustöö vajadust ja pidas oluliseks õpetuslike küsimuste selgitamist, lootuse uutele võimudele. Tema uskus ja kinnitas selles usus lugejaid, et uus riigikord kindlustab ka muutunud olukorras rahva vaimsete ja hingeliste tarviduste rahuldamise, «et noorsugu saab haridust emakeeles, et areneb meie teadus emakeelses ülikoolis, et ei ole pidurdatud Jumala Sõna kuulutamine kirikuis ega takistatud usuelu tema avaldusis».
Ometi läks kõik teisiti. Nii eestlaste, Eesti kui ka Anton Eilarti elus. Eesti Kiriku viimane number ilmus meile teadaolevalt 22. augustil 1940 ja Sõna vaikis seejärel väga pikaks ajaks, viiekümneks aastaks.
Anton Eilart ei olnud kodumaalt lahkujate seas ja selle eest tuli tal maksta seitsme vangistusaastaga. 18. märtsil 1948 sulgusid tema taga vanglauksed.
Tema oli üks kümnetest tuhandetest, kes kisti eemale tavapärasest elukorraldusest ja seati ekstreemsesse olukorda. Alates 1940. aastast kuni aastani 1954 purustati jõhkralt kaks eesti põlvkonda. Hävitamist suunati sihikindlalt: kõigepealt eliit, haritlaskond, taluperemehed, kõige tublimad, algatusvõimelisemad, ettevõtlikumad…
Arvud räägivad seda, et 1939. aastal oli Eesti riigis 1 134 000 kodanikku, 1959. aastal oli see arv kahanenud 325 000 võrra.
Kas mitte neist aastatest ei pea me otsima põhjust, miks hiljuti oma 60. sünnipäeva tähistanud poeedi Paul-Eerik Rummo värsiread – me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere – enam ei toimi? Eesti isedusele, iseolemisele suutsid need aastad suurt kahju tekitada. Iseduse alus jäi aga paljude südameisse kui kaunis unistus ja ootus, jäi rohkeisse palveisse. Ja kui pikk ooteaeg 1980ndate lõpus kindlalt meid oma riigi taastamise radadele juhtis, ei suutnud paljud toimunust arugi saada.
Ma ei ole päris kindel, kas me täna rõõmustame kõik sellest iseolemisest. Üleminekuühiskonna kümmet aastat on võrreldud juudi rahva kõrbeteekonnaga tõotatud maale. Viimased aastad on tunnistust andnud sellest, et sotsiaalne solidaarsus kannatusajast läbiminekul on tugevasti kahanenud. Ühed on jõudnud «lihapottide» manu, teisi on tabanud šokk tühjadest anumatest.
Läinud aasta aprillis tehtud ühiskonnateadlaste avalik pöördumine, mis kantud murest Eesti arengu pärast, tõi ühiskonda kõnepruugi kahest erinevast Eestist. Teadlased tõdesid, et Eestis kehtib kaksikmoraal, Eestis võib käituda ebaeetiliselt ja vääritult. See on väga valus hinnang.
Raskel ajal vajab rahvas suuri eeskujusid. Ja miks mitte neid otsida ajaloost. Meie kiriku lugu tutvustab väärikalt elanud ja tänagi elavaid kristlasi, ka pika elu meiega koos elanud õpetaja Anton Eilartit.
Sirje Semm, peatoimetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)